Esiteks meenus, et üksikuid puid peetakse iidsetest aegadest peale kõige väekamateks, kellelt midagi paluda või kellele midagi ära anda. Teiseks leidsin paralleele inimestega. Kui toetuda ainult teistele ja elada pidevalt kellegi kolmanda varjus, arvamuste hirmus, võõra tahte järgi, olles ainult koos tugevad ega kübekestki individuaalsed, kipuvad suured elu tormid muutma inimest veelgi kaitsetumaks ja nõrgemaks, olenemata kui palju teisi "puid" ümber on. Sest juurdumine ehk iseenda leidmine pole saanud olla sügav.

Inimene ajab oma juured sinna, kus ta leiab oma tõe. Ja see tähendabki, et, mida sügavamal asuvad tema juured, mida tugevamalt puudutatakse enda sisemist teadmist, seda rahulikumalt püsitakse räsivate tormide keskel püsti.

Nii käituvad ka väekaimad puud. Eneseleidmine ei pruugi anda vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele: kes ma olen, kust ma tulen või miks ma siin olen? Eneseleidmise teekond algab hetkest, mil alustame oma sisemise tõe järgi elamist. Seega, mida enam julged olla endas kohal, seda suuremalt oled ennast leidnud.

Oma tões püsimine avab inimeses väe. Enese väe kasutamine kasvatab inimeses jõudu. Sisemine teadmine, vägi ja jõud kokku moodustavad sisemise tugevuse. Kui puudub siht, kuidas ennast leida või kuhu poole oma eluga edasi liikuda, siis ma ei näe teist võimalust kui jätta "suuvoodrid" ja hüljata arvajad ning võtta sirge suund tagasi oma sisemise tõe poole. Siis ei pea te enam sügavalt tulnud otsustes kahtlema ega südame järgi elamises ennast õigustama ega süüdlasena tundma, sest tõeline kangelaslikkus on jääda enestele truuks ja teistele siiraks. Siis ei pea te endid meelepärasemaks voolima, sest kogedes terviklikkust nähakse ka endis täiuslikkust. Siis ei pea te kellelegi midagi tõestama, sest kui olete saanud puudutatud enese tõest suudetakse aktsepteerida, kuidas ka teistel on omad tõed. Sellest piisab, et elu tormid ei põrmustaks teie olemust ega kõigutaks teid maast lahti.

Autor: Ilona Karula