Võrus sadas mu turnee afterparty'le muidugi ka Ivo, see uus mees, šampanja ja roosidega, nagu täiuslikule džentelmenile kohane. Me läksime pärast minu juurest edasi kohalikku kõrtsi, et vahelduseks ka teisi inimesi laulmas kuulata, siis veel ööklubisse ja lõpuks maandusin ma tema kodus tema kaisus, kust me ei lahkunud enne pühapäeva pärastlõunat. Ja tead, mis on kõige pöörasem? Ma ikka ei seksinud temaga, sest ehkki ma ei suutnud end tast päriselt eemale rebida, oli mul suvine Ergoga haigetsaamine veel piisavalt värskelt meeles, et mõelda sellele lausele, et samade tegevuste kordamise tagajärjel erinevate tulemuste ootamine on idioodi tunnusmärk. Nii et iga kord, kui voodis liiga kuumaks läks, meenutasin Ergot - kellega nad on muide päris head sõbrad, väike Võru! - ja tõmbusin eemale, täielik huumor!

Ühesõnaga, nagu Sa aru saad, olen ma korraliku supi jälle kokku keetnud. Või õigemini sellesse sattunud, ma ei ülehindaks enda rolli. Olles oma lauljatest ja näitlejatest sõpradega rääkinud, on mul vahel tunne, et pidevalt tormi jooksvad abielumehed ongi kaunite loominguliste naiste needus. Ehkki ma pole isegi kindel, et selleks peab loominguline olema. Või kaunis. Aga siiski, loomisrõõm ja sensuaalsus tunduvad olevat need omadused, mille peale mehed segi lähevad. Ja mittetoimivas kooselus armastusenäljas mehed eriti (sest abielus Ivo õnneks siiski tegelikult pole, nagu ka mu teised silmarõõmud; sisuliselt pole suurt vahet, aga noh, vähemalt juriidiliselt on kõik korrektne! Piibli järgi ka, sest seal käsutatakse, et sina ei tohi mitte himustada oma ligimese naist, meeste kohta pole midagi öeldud).

Igatahes. Nüüd ma olen kodus tagasi ja naudin jälle pealtnäha rahulikumat elu. Ainult et Ivo käib peaaegu iga päev minu juures... ja ma päriselt ei tea, mida sellega peale hakata. Ma ei saa olla väikelinnas ta armuke, ma ei taha, et tema naine mind pärast pudrunuiaga mööda peatänavat taga ajaks. Ma ei taha vist tegelikult ka seda, et ta läheks lahku ja elaks minuga? See võiks olla ilus elu, aga ma tean ta elukaaslast ja mulle meeldib see naine, ma soovin talle head... ja ma soovin ka mehele head ega usu vist päriselt, et ma talle õnne tooksin. Ma ei taha, et keegi haiget saaks, ma olen liiga püsimatu... või lihtsalt eraklik? Ta meeldib mulle, ta on atraktiivne, näeb hea välja oma rohmakates matkasaabastes, teksades ja kõrge kraega kampsunis, miski temas meenutab mulle natuke ühte mu kooliaegset sümpaatiat. Aga ma tunnen vist ikka liiga palju Sandri vastu, pärast kõiki neid aastaid võimatult keerulist armulugu, mis võib tegelikult olla see asi, mille eest ma pealinnast provintsi põgenesin (aga ma ei tahaks enam vist ka temaga elada, sest mulle tundub, et seegi oleks praegu liiga keeruline). Ergo vastu tunnen ma vähem ja noh, ta oligi vist lihtsalt armas suvine silmarõõm, pärast kõiki neid aastaid Sandriga esimene inimene, kelle vastu ma midagi tunda suutsin. Ma pole teda hulk aega näinud. Mis silmist, see südamest? Aga midagi tunnen ma ikka veel ja naljakal kombel temaga ma ehk isegi elaksin, ehkki see tundus mingil hetkel ka keeruline, aga nende teiste taustal ehk polekski. Hm, äkki neid teisi oligi vaja perspektiivitunde tekitamiseks?

Oeh. Vist, vist, vist, I, S, E. Ja siis see ka veel, et ma pole kindel, kas ma ei tunne midagi ka ülejäänud tähestiku või vähemalt täishäälikute vastu.

Üks sõber avaldas kunagi arvamust, et mul on lihtsalt liiga palju valikuid. Kui ma elaksin väikeses külas, kus on palju lühikesi tumeda peaga mehi ja siis satuks sinna üks pikk heledapäine prints, ei kahtleks ma sekunditki, nagu ma teen pidevalt suure hulga atraktiivsete austajate keskel. Noh, ma kolisin nüüd väiksemasse külla, aga mehi ja nendega kaasnevaid küsimusi tundub siin pealinnast rohkemgi olevat. Pruudipõud? Lugesin just lehest, et Tallinnast kaugemal pidigi nii olema, palju mehi ja liiga vähe abiellumisealisi naisi.

Mul läheb aju kärssama nende "mida ma tahan?" mõtete peale. Tegelikult on vist õigem end nende hüpoteetiliste küsimustega mitte kiusata, kuni ükski neist meestest abieluettepaneku ja sõrmusega mu ees põlvili pole. Seda enam, et hetkel paistab ikkagi üsna vähetõenäoline, et mõni lähiajal oleks, taevale tänu. Sest nii irooniline kui see ka pole, on nad kõik sarnases seisus, elavad külma sõja olukorras - (eks)naisega ühes majas, aga eraldi tubades/majatiibades/korrustel.

Kuidas alustada otsast peale uues linnas? Mida teha, kui selgub, et eelmine elu ja armastus ei taha sind füüsilisest kaugenemisest hoolimata sugugi minna lasta? Kuidas ajada kõigi meeste pead segi ja leida uus peika, kes kannab sind kätel sellest hoolimata, et teed, mida tahad? Kui palju peaks kooselus kompromisse tegema? Kui palju peaks andestama? Kuidas saada mehele? Kas kõrvuti saavad eksisteerida kaks suurt armastust - see, kes päevast päeva su kõrval elab, ja see, kes kaugelt sind hoiab kannab ja inspireerib?

"Minu esialgne plaan Tallinnast Võrru kolinud laulja Ingli tegelaskuju luues oli kirjutada midagi ilusat Võrust. Peategelase armastuslugu linnaga seda ongi, aga raamatu lehtedele trüginud mehed hakkasid kohe ootamatuid tempe tegema."

- Triin Katariina Tammert

Triin Katariina Tammertilt on varem ilmunud armastusromaanid "Lenda minuga", "Paarismäng" (koos Mart Kadastikuga) ja "Inglid ja kelmid", lisaks Igor Mangi elulooraamat ning inspiratsiooniraamat "Küsi ja Sulle antakse". Ta on Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorant.