Järgmisel päeval Võrru tagasi sõites olin üliõnnelik, ja ülejärgmisel sügavas masenduses. Korraks vähemalt. Kas see elu on ikka see, mida ma tahan? Ja kui ma võiksin elada sarnast elu, nagu mul on Ivoga, hoopis koos Sandriga, kumma ma siis valiksin?

Sandriga ma ei saaks muidugi ilmselt seda elu elada Võrus... ja üks selgeltnägija ütles mulle kunagi, et naine peaks looma enda jaoks ideaalse elu, õige mees sobitub sinna juurde.

Jaanipäev tuli hirmsa hooga peale, nii et ma ei saanud liiga pikalt mõelda (mis võib olla hea, kui oled ülemõtleja tüüpi). Kuna olime nii palju ringi sõitnud, jäime seekord üsna paikseks, käisime Ivo sugulaste juures maal. Suur lõke, tants, saun ja karastavad vettehüpped olid kõik olemas ja lõppkokkuvõttes tore jaanipäev, aga sellist ülevoolavat vaimustust miskipärast mitte, nagu pärast ühte kunagist jaanipäeva Sandriga või eelmisel aastal sõpradega.

Kusjuures, see eelmise aasta oma oli tegelikult selles mõttes keeruline, et olin emotsionaalselt just Ameerika raudtee läbi sõitnud - käinud järjest vanaisa matustel ja paar päeva hiljem oma uut plaati esitlenud. Aga ehk just seetõttu oli nirvaanalähedane tunne jõuda Võrru, visata end Tamula randa pikali ja tunda lõõgastuselainet läbi keha voogamas.

Ma mäletan, kuidas päike säras sinises taevas ja vesi oli nii soe, et meelitas mitu korda ujuma, haruldane jaanipäevailm! Rannabaar värskendavate-ergutavate jookide ja piparmündi-šokolaadijäätisega oli ka lähedal. Pärast vedelesime sõpradega neist ühe aias, tegime tomati-kurgisalatit, sõime grillitud liha, lasime päikesel enda peale paista ja sees oli selline rahu nagu zen-mungal.

Ja siis ma tegin midagi metsikut, mida polnud teinud aastaid - jätsin telefoni, rahakoti ja kõik muu koju, toppisin ainult natuke sularaha taskusse ja läksime. Autoga seiklema mööda lummavate vaadetega Lõuna-Eesti teid. Esimene spontaanne peatus oli Katariina kiriku juures, mille uksed olid hilisest kellaajast hoolimata miskipärast lahti ja kus oli lilli ja vaikselt põlevaid küünlaid ja pärast tänu meile veel natuke rohkem valgust (jah, mulle ikka meeldib kirikus mõni küünal süüdata).

Järgmine spontaanne peatus algas maailma parima värskelt valminud suitsuliha maitsmise ja maasikatega ning lõppes ülimõnusa suitsusauna ja väikese järve korduvkülastustega. Vesi oli nagu samet ja paadisillal ootas turbapott näkke ilurituaale tegema.

Seejärel tõstis minus pead noor ralliäss, sattusime eksiteele ja sõitsime otse Nõiariiki - nagu muinasjutus oleksime olnud, aga eks need jaaniöised lõunaosariigid ongi nagu muinasjutt -, et siis kimada ruttu tagasi helgemasse maailma. Kerge saunajärgne rammestus valgus üle kogu seltskonna, aga me ei andnud alla, panime Elmari raadio mängima ja „Saaremaa valsile" kaasalaulmine aitas.

Üle tee vupsasid rebane ja mõned jänesed, siis kitsed ja valge kass ning ma võiksin vanduda, et nägin ka üht mõtliku olemisega konna tee ääres istumas. Ja siis äkki kappas tee kõrval heinamaal õrnas uduvines hobusekari autoga võidu, nii et auto veeres kui iseenesest teepervele, sest suurim võitja on sellises võiduajamises see, kes lapselikku imetlust täis silmadega tee ääres muru peal seisab ja seda maagilist vaatepilti endasse ahmib.

Kui maantee äkki sügavasse orgu lookles, millest teisel pool kõrguva mäe tagant ilmus suur kollane kuu, siis oli kindel, et oleme jõudmas sihile ja just selle mäe taga ootab varandus! Aga enne tuli veel kõmpida hämaras mööda natuke tolmavat ilusat teed, mis meenutas lapsepõlvesuvede jaanitulele minekuid, ja lüüa maha kümnepealine lohe... aga oh, milline vedamine, lohe oli oma postilt lahkunud!

Suur jaanituli lõõmas järjekordse peegelsileda järve ääres ja bänd alustas viimaseid lugusid, neid kõige paremaid, mille sõnad on kõigil peas, nii et lava ette esimestesse ridadesse singervingerdades sai massikommunikatsioonist ja mitteärajahtumisest kenasti kaasa laulda. Ja siis tuli - pärast kestvaid ovatsioone bändile - DJ, kes lasi seda ühte lugu, mida ma veel kuulda tahtsin. Muidugi tuli siis Fixi "Jaanipäeva" järgi ennastunustavalt ja seelikusabade lehvides tantsida, mille peale armas universum toimetas ootamatult kohale ühe ägedamatest võimalikest tantsupartneritest, kõige kuulsama kohaliku poeedi. Ja öö oli nii soe. Ja jätkub oma lühidusest hoolimata pärast selle muinasjutu lõppu siiamaani, kui ta ära pole surnud.

See jaanipäev sõpradega - mida ma, tuleb tõe huvides ära märkida, tegelikult alustasin tookord pettumusega, sest oleksin tahtnud Ergoga koos olla ja romantikat teha, aga ei saanud - tundus siis ja tundub tagantjärele maagiline, imesid täis.

Kuidas alustada otsast peale uues linnas? Mida teha, kui selgub, et eelmine elu ja armastus ei taha sind füüsilisest kaugenemisest hoolimata sugugi minna lasta? Kuidas ajada kõigi meeste pead segi ja leida uus peika, kes kannab sind kätel sellest hoolimata, et teed, mida tahad? Kui palju peaks kooselus kompromisse tegema? Kui palju peaks andestama? Kuidas saada mehele? Kas kõrvuti saavad eksisteerida kaks suurt armastust - see, kes päevast päeva su kõrval elab, ja see, kes kaugelt sind hoiab kannab ja inspireerib?

"Minu esialgne plaan Tallinnast Võrru kolinud laulja Ingli tegelaskuju luues oli kirjutada midagi ilusat Võrust. Peategelase armastuslugu linnaga seda ongi, aga raamatu lehtedele trüginud mehed hakkasid kohe ootamatuid tempe tegema."

- Triin Katariina Tammert

Triin Katariina Tammertilt on varem ilmunud armastusromaanid "Lenda minuga", "Paarismäng" (koos Mart Kadastikuga) ja "Inglid ja kelmid", lisaks Igor Mangi elulooraamat ning inspiratsiooniraamat "Küsi ja Sulle antakse". Ta on Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorant.