Inimene kogeb hülgamist sõnade ja tegude kaudu. See juhtub siis, kui need ei ole ühesed - ühel pool on, kuid teisal ei ole. Inimene lubas sõnade järgi endal uskuda, et ta on hoitud, kuid siis kaotas oma usu tegude järgi või juhtus see vastupidi või eile oli olemas, kuid täna enam mitte. Inimene uskus, sest talle lubati, kuid koges hülgamist, kui näiliselt olemas olevat ei olnud olevas hetkes olemas.

Hülgamine tähendab, et seistakse enese jaoks nähtavalt ja tuntavalt üksinda ning eraldi. Selline kogemus kinnitab inimese uskumust, et tema olemas olemine ei ole oluline. Sel hetkel avaneb pimedus, mis haarab inimese endasse ja inimene ei tea, kas sellel on olemas äär ja kas tema leiab selle üles. Inimene ei tea, kas selline tunne jääb kestma nii, et tema ongi jäädavalt.

Mina olen hüljatud - on inimese uskumus, mis kestab. See lause on kui kinnitus, mis saab üha uue ja uue kinnitava korduse. Mina olen, Mina olin - mina tundsin ... . Mina tundsin - ei tähenda jäävust, vaid ühte hetke, valitud võimalust teiste hulgast. Mina olen - on otsus, mida inimene kannab enesega kaasas ja ta loob üha uusi olukordi, et saada enesele sellekohane kinnitus. Kuidas nii? Inimese poolt valitud vaatenurk andis ja annab just sellest nurgast lähtuva tähenduse kõigele, mis seostub hülgamise ja hoidmisega. Inimesel on ees kui prillid ja kasutada sõnadest märksõnad, mis näitavad talle tõde st tõestavad oma uskumust. Inimene ei vali, kuidas on või veel võiks olla - otsus on juba olemas ja see kehtib.

Lapse Maailm puruneb kildudeks sel hetkel, kui ta tajub end olevat see, kes ta oma hirmus kardab tõeks saavat - Mina olen ... - tundub nii lõplik ja jääv. Tundega üksi jäämine, tundes olemine, tundena väljendumine - laps ei leia sellest teed välja, sest see on Mina Olen. Laps ei tea ega tee vahet oma tundel ja iseendal - on tundemina ja on mina. Laps ise valis olla, kuid ta ei tea seda, et tema on oma tunde autor ja temal endal on võimalus valida ja vahetada oma olemist. Küsides iseendalt - Miks mina valisin olla hüljatud? Mida see minule annab? Mida hüljatuna olemine väljendab ja tähendab?

Nimeta mälestused, hämaras minevikus, on kui sisemised paised, milles on ühest väikesest killust alguse saanud kääriv protsess. Suletud ruumi suletud sisemine pinge kasvab järjest tugevamaks. Kontsetratsioon - tähelepanu keskendumine ühele ja selle osa kaal kasvab teistega võrreldes, et ühel hetkel lõhkeda ja välja purskuda st puhastuda. See on võimas protsess, milles on koos segadus ja häiritus ning kõik kohad on täis ära olnud aega - enese tugevat tunnet täis. Selles hetkes on - Mina olen ... - suurem, kuis see mina, keda inimene teab ennast olevat. Tunnete segadusest saab tundesõgedus.

Hoidmine ei tähenda seda, et alati on olemas st pidevat nähtavat kinnitust oma uskumusele. Hülgamist kogenud lapses on hirm, et temale olulist teist ei ole tema jaoks olemas ja seega ta ei saa seda, mida vajab. Sellest tulenevalt vajab ta, oma hirmu tundes, kohe ja nähtavat kinnitust, et ta on hoitud. Laps vajab tagasi turvatunnet, et tema olemine loeb ja seega on ta oluline st ta saab selle, mida vajab, sel hetkel, kui tema tunneb vajadust ja väljendab oma soovi.

Laps valib enese aitamiseks jonni ja solvumise - Mina tahan! Mina pean! Laps valib selle lahenduse, mis peaks tagama soovitud tulemuse. Ta teeb oma valiku eakohase oskuse, kord juba töötanud lahenduse järgi või kordab pealt nähtud võimalust. Jonniv ja solvunud laps astub eraldi, et ta oleks nähtav ja väljendab oma ohvrina olemist nii, et vanem tunneks ennast süüdlasena ning tuleks ja teeks lapse Maailma korda.

Sellist kogemust omav suureks kasvanud inimene ongi jäänud enese sisse üksinda. Kogemus tänases viib ta, läbi oma mälestuste, tagasi aega, mil ta eraldi astumise otsuse tegi. Seega näeb ja tunneb ta ennast endiselt eraldi olevana ja valib tänases ajas samasuguseid lahendusi, et ükskord ometi leida lahendav lahendus ja laps saaks ära olnud ajas eraldi olemise ära lõpetada.

Täiskasvanu mõistab, et on olemas erinevad vastused, olukorrad ja hetked, sest võimalusi on palju ja nende valimine ei tähenda hülgamist ja kindlasti hüljatuna olemist, vaid inimeste erinevaid vaatenurki ja eneste tundeid. Kui küsimise, st vajaduse, peale ei saada soovitut, siis on võimalik astuda oma järgmine samm ja otsida teist teed. Küsimus on selles, kas küsitu/ oodatu on vajaduse täitmiseks või edasi viiva tee toetuseks? Vajaduse täitmist otsides jääb inimene kinni sinna, kus ta usub endal olevat õigus või tal on nähtav võimalus saada. Seega oodatakse ning otsitakse lahendust, kuidas potentsiaalset vajamineva andjat andma panna. Edasi minemiseks peab suutma teist inimest muuta/ mõjutada/ sundida - jonniva ja solvunud lapse lahendused sünnivad selle eesmärgi täitmiseks.

Kui inimene mõistab, et tema on iseenda autor ja lahendused on tema enese valida, siis ta ei jäta ennast kinni aega ja kohta, kus tee lõppeb seisva seinaga, vaid otsib ja valib ise oma tee läbi iseenda - Maailm on võimalusi ja lahendusi täis. Inimene ei karda enam kaotust st kaotada seda võimalust, mille leidis ja nüüd justkui omades proovib erineval moel sealt enesele vajaminevat saada. Laps ootab senikaua, kuni tema saab, sest ta peab saama vajamineva, siis ta ei ole hüljatud.

Inimesel on vabadus olla ja valida, sest ei ole olemas ainult üks võimalus, vaid neid on lõppematu arv ja need saavad nähtvaks, kui lasta lahti oma hirmudest - Mina olen ... ja seega pean ..., et enam ei oleks ... . Kellegi teise käes ei ole enda olemist ja nimetamist muutvaid võluvõtmeid. Ootuses oodates on mõistmine - mitte keegi ei tule ära päästma ja hülgamine kestab. Laps ei saa ega oska iseennast aidata, sest tema lahendused tulevad läbi teiste.

Ära olnud ajas seisev ja solvunud laps, ootab vabandust, lohutust, tasu selle eest, et tema on pidanud ootama. Laps on oodanud, sest tema vajab oma olemise lõpetamiseks, enese tähenduse ja mõõdupuu järgi, märguannet, mis annab talle kinnituse, et teda on mõistetud ja nii enam ei tehta - enam teda ei hüljata.

Kui palju mälestusi, kui palju ootamisi tuleb läbida veel enne, kui inimene jõuab tagasi algusesse. Kõik need enese sisse salvestunud hetked, kannavad hülgamise hirmu st hüljatuna olemist - see on tume ja eneses hoidev hirm. Hirmul laps on kibestunud suur inimene, sest Maailm ei oota teda kunagi järgi st ei paranda vana viga ära. Kuid laps ise ei astu kaasa st ise vastutades omal teel, sest ta ei ole veel valmis selle jaoks.

Ei saa kaotada seda, mida olemas ei ole, kuid ometi hülgamise hirmuga ühes elades kogetakse üha uuesti kaotust - olen hüljatud. See on oma enese usu, et ollakse hoitud, kaotus, sest ise vahetatakse see välja - olen/ ei ole - usun/ ei usu. Kui on nii, siis ollakse, kui naa, siis ei olda. Uskumisi omav inimene ei seisa jalad kindlalt maas - ta ei ole võtnud vastu teadmist - tema on hoitud, sest tema on olemas ja seega on kõik võimalik - inimene ise loob oma reaalsuse.

Otsi üles, see ootama jäänud laps iseendas ja läbi avanenud mälestuste astu tema juurde. Nüüd, ise ennast mõistes, hoia ja soojenda last st iseennast ja sulata enese otsus. Seejärel, ühes ning ühte kõndides, kasva tänasesse päeva. Sina oled üks ja valmis tegema oma järgmist sammu oma teel - tee see nüüd ja ära olnud aeg lahustub olematusesse.

Autor: Marianne Umborg