Katkend raamatust "Kainus".

Kuigi sõltlase elu iseloomustavad kolm seisundit - joomisest läbi pohmelli uue joomiseni, on ju aegu, mil ollakse pikemalt päris kained. Sel ajal tundub, et kõik on kontrolli all ja tekib uus selge põhjendus, et mingit sõltuvust ei ole. Ehkki sisimas teatakse, et on. Aga ennast ja maailma püütakse ikka petta, see on osa mustrist, kas pole?

Sageli inimesed arvavad tõesti, et kui nad saavad oma igapäevaste ülesannetega hakkama, siis neil ei olegi probleemi. Palun kõigil alati kirjeldada oma päeva või nädalat, et tuleks esile see, kuidas nad joovad või aineid tarvitavad, millisena nad näevad seda vahepealset aega. Kirjeldused on väga erinevad. Mõni joob iga päev, hakates jooma õhtul kell viis, kui tööpäev lõpeb, teab täpselt, mitu grammi kõigepealt võtab ja mismoodi edasi. Nii algabki süsteemne joomine: võtan oma esimesed 100 grammi, see aitab mind, lõdvestab päeva pinged, tunnen, et see käivitab mind uuesti. Siis teen söögi, tegelen koduste asjadega ja kell üheksa, kui lapsed lähevad magama, saan juba rohkem endale lubada. Lõpetan kell 12, sest tean, et nii on mu promill hommikul kella seitsmeks kadunud ja ma puhun nulli. Ja nii käib see ring päevast päeva. Teine inimene võib olla kaine esmaspäevast reedeni, juues ainult nädalavahetustel, ja mõni veelgi harvem, juues korra kuus.

Aga nüüd mu järgmine küsimus: see vahepealne aeg, kuidas sa seda seisundit nimetaksid?

Esimese hooga öeldakse, et siis olen ju kaine, siin ei ole mingit juttu. Sellele vahepealsele ajale toetudes on enesele üsna kaua võimalik kinnitada, ja mitte ainult endale, vaid ka teistele, et minuga on kõik korras, ma ju kontrollin oma tarbimist, juhin oma elu. Töö on tehtud, lapsed on hoitud, mis te veel tahate? Sõltuvuse puhul on just elu juhitamatuks muutumine ja selle tunnistamine võtmetähtsusega. Olen vestelnud paljude inimestega, kes väidavad meie esimestel kohtumistel, et mis mõttes nad ei juhi oma elu. Mis mõttes teevad seda tegelikult alkohol või ained? Hea küll, vaatame asjale nii: kui kell viis hakkad jooma, siis mis kell sa sellele esimest korda mõtled? Mis kell see käib läbi pea? Sageli umbes kell kaks on aeg, kui juba mõtled sellele, kas sul on kodus alkohol olemas või tuleb see osta. Seega, tarvitamise protsess käivitub inimesel oluliselt varem, kui võtma hakatakse. Ja nii võib see olla iga päev. Reaalselt muutub sõltuvus nagu töötegemiseks: et olengi selles mustris, et joon iga päev, see ongi mu päeva keskpunkt, mille suunas ma liigun. Võib-olla see on six-pack, mis ära juuakse, võib-olla pudel veini, võib-olla pudel viina või viskit, või siis mõned grammid aineid. Kuigi kogused, mida inimesed selliselt elades võivad juua ja tarvitada, on väga individuaalsed, ei tähenda see kuidagi seda, et kes joob six-pack'i või üks-kaks pudelit veini või tarvitab pisut amfetamiini või kokaiini oleks vähem sõltlane kui see, kes tarvitab suuremaid koguseid. Muidugi, kui inimene joob kanget alkoholi suure koguse iga päev, on sellel tervisele juba väga laastav mõju. Aga kui me joome ainult lahjemat alkoholi, aga kogus on suur, ei peaks arvama, et teeme endale vähem kahju.

Või kui väidame, et kui ma juba joon, siis ainult väga head veini või kallist viskit - kvaliteetalkoholi?

Pole vahet, kui kallis või kvaliteetne on vein, ootus ja nõiaring, kus ollakse, on sama. Mõni inimene hakkab jooma või tarvitama alles reedel. Aga nii igal reedel. Seega kogu nädala on ootus, et millal saab jooma hakata. Kas me naudime seda nädalat, kui tegelikult ootame ainult reedet? Ootel oleku aeg võib olla isegi veel pikem - et joome ainult korra kuus või isegi korra aastas, aga siis juba nii, et kadunud on nädal või kaks.

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kaja Heinsalu ja Neeme Raua raamatust "Kainus".

Raamatu autor on pikaajalise kogemusega sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu, kellega süvitsi vestleb sõltuvuse teemal ajakirjanik ja raamatu kaasautor Neeme Raud.

Kuna nii Kajal kui ka Neemel on olnud väga isiklik kogemus sõltuvusega, siis teavad nad täpselt, mida sel teemal küsida ja mida ka vastata. Nad teavad, kuidas sõltlane mõtleb ja mida ta tunneb ning kuidas teda aidata.

See raamat ei ole kurblik seiklusjutt purjus või narkouimas või pohmeluses olevate inimeste "kangelastegudest" ja hilisemast sinisest ahastusest.

See ei ole ka karskuspropaganda ega otsene eneseabiõpik. Raamatus ei väideta, et "tarvitaja" elu ei ole üldse lõbus - kohati on ja kuidas veel!

Kindlasti pakub see lugemis- ja mõtteainet kõigile, kes suudavad oma eluga toime tulla alkoholi või muid uimastavaid aineid pruukides ja neile annab see õnnetunde või ka eufooria, aga nad tunnevad, et mõnuaineid võiks siiski vähem olla.

Kuid ennekõike on "Kainus" neile, kelle jaoks "kangemad kraadid" ei paku enam naudingut, kuid kes ei oska või ei suuda nendega lõpparvet teha, ise samas mõistes, et hukutavale piloteerimisele masenduse, depressiooni, häbi ja üksilduse keskel tuleb lõpp teha ... et jõuda uuesti elu päris nautimise ja elamise juurde.

Kuidas muuta oma sõltuvus enese jaoks nähtavaks? Kuidas hakkama saada libastumiste ja tagasilangustega? Miks ei ole paremat varjajat ja valetajat kui sõltlane? Kuidas tegeleda viha, üksinduse, kaassõltuvuse ja sotsiaalse survega juua või tarvitada? Miks peaks paranev sõltlane esialgu hoiduma sügavast armumisest ja kooselust? Miks tuleks ületada hirm end samalaadsete probleemidega mässavate inimeste ees grupikoosolekutel ausalt avada? Miks öeldakse, et sõltlasele sobib ainult parim?

Raamatus kõnelevad kaks ise sõltuvuslõksus olnut - sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ja ajakirjanik Neeme Raud. Otsekohesed jutuajamised annavad võimaluse ka lugejal oma probleemidele selgelt otsa vaadata ning paranemisprotsessi plaanida ja ellu viima hakata. Lisaks on vestlused aastaid sõltlastega tegelenud psühhiaatri Kaiti Redlichi ja kaassõltuvusnõustaja-pereterapeut Katrin Hallikuga.

Raamatus kujunduses on kasutatud Kaupo Kikkase fotoseeria "Sfäär" fotosid.
Raamatu kujundab Kaire van der Toorn-Guthan.