Kõik, millega samastud, muutub egoks. Valukeha on üks võimsamaid asju, millega ego võib samastuda. Samamoodi vajab valukeha ego, et end selle abil uuendada. Olukordades, kus valukeha raskus egokesksete mõttemudelite tugevdamise asemel neid oma pideva energiarünnakuga õõnestab, see paheline liit lõpuks ka mureneb. Samamoodi nagu elektrivool mõne tööriista käivitada või hävitada võib, kui pinge on liialt kõrge.

Tugeva valukehaga inimesed jõuavad sageli pöördepunkti, kus tunnevad, et nende elu muutub talumatuks, kus nad enam rohkem valu, rohkem draamat välja kannatada ei suuda. Keegi ütles selle kohta selgelt ja lihtsalt, et tal on "kõrini õnnetu-olemisest". Mõnel võib olla tunne (nagu minulgi oli), et ta ei suuda enam iseendaga elada. Siis kujuneb tema prioriteediks sisemine rahu. Akuutne emotsionaalne valu paneb teda lahti ütlema samastumisest oma mõttemeele sisuga, samuti õnnetut minapilti tekitavate ja elushoidvate mõttelistundeliste struktuuridega. Siis mõistab ta, et ei tema õnnetu lugu ega emotsioon, mida ta tunneb, pole see, kes ta on. Ta mõistab, et on teadja, mitte see, mida teatakse. Mitteteadvusesse tirimise asemel saab valukehast tema ärataja, otsustav tegur, mis teda Kohaloleku seisundisse sunnib. Ent tänu maailmas täna täheldatavale teadvuse enneolematule juurdevoolule ei pea paljud inimesed valukehaga samastumise katkestamiseks enam ägedate kannatuste sügavusi läbima. Niipea kui nad märkavad, et on taas libisenud väärtalitluslikku seisundisse, suudavad nad teha valiku - eemalduda mõtlemise ja tunnetega samastumisest ning siseneda Kohaloleku seisundisse. Nad loobuvad vastupanust, muutuvad rahulikuks ja erksaks, sisemiselt ja väliselt üheks sellega, mis on.

Inimarengu järgmine samm pole möödapääsmatu, ent esmakordselt meie planeedi ajaloos võib see olla teadlik valik. Kes selle valiku teeb? Sina. Ja kes sa oled? Enesest teadlikuks saanud teadvus.

Inimesed küsivad sageli: "Kui kaua valukehast vabanemine aega võtab?" Loomulikult sõltub see nii inimese valukeha tihedusest kui ka selle inimese Kohaloleku tärkamise intensiivsusest. Ent mitte valukeha, vaid sellega samastumine on aluseks endale ja teistele põhjustatavatele kannatustele. Mitte valukeha, vaid sellega samastumine sunnib sind ikka ja jälle minevikku läbi elama ning hoiab sind mitteteadvuse seisundis. Seega oleks olulisem küsida: "Kui palju aega kulub, et vabaneda valukehaga samastumisest?" Ja vastus on: see ei võta üldse aega.

Kui valukeha on aktiveeritud, tunned sa oma sisemist valukeha. Sellest teadmisest piisab, et loobuda valukehaga samastumast. Ja kui lõpeb samastumine, algab teisenemine. See teadmine ei lase vanadel tunnetel sinu pähe kerkida, ei lase üle võtta mitte ainult sisemist dialoogi, vaid ka sinu tegusid ning teiste inimestega suhtlemist.

Tähendab, valukeha ei saa sind enam ära kasutada ja end sinu abil uuendada. Vanad tunded võivad sinus veel mõnda aega elus püsida ja aegajalt esile kerkida. Nad võivad vahel teadmist ähmastades meelitada sind taas endaga samastuma, ent mitte kauaks. Vanad tunded olukordadesse projitseerimata jätta tähendab nendega enda sees vahetult silmitsi seismist. See ei pruugi meeldiv olla, ent see ei tapa. Sinu Kohalolek on enam kui suuteline seda ohjeldama.

Tunne pole see, kes sa oled. Kui tunnetad valukeha, ära tee viga, arvates, et sinuga on midagi valesti. Enesest probleemi kujundamine - see meeldib egole. Teadmisele peab järgnema omaksvõtt. Muidu ähmastub teadmine taas. Omaksvõtt tähendab, et lubad endal tunda just seda, mida parasjagu tunned. See on osa praeguse hetke olemisest.

Ei saa vaidlustada seda, mis on. Jah, tegelikult muidugi saab, aga siis sa kannatad. Lubamise kaudu muutud selleks, kes oled: ääretuks, avaraks. Muutud tervikuks. Sa pole enam fragment, nagu näeb end ego. Kerkib esile sinu tõeline olemus, mis on Jumala olemusega üks. Pole vaja terviklikuks saada, vaid olla see, kes juba oled - valukehaga või ilma selleta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid