Hingelise tühjuse täitmiseks loob laps võltsmina, tegelase, kes täidab kaht eesmärki: ta varjab neid osi endast, mis ta on alla surunud, ja kaitseb end edasise haiget saamise eest. Lapsest, kes on üles kasvanud seksuaalselt allasuruva, distantsi hoidva emaga, võib saada kõva mees. Ta ütleb endale: "Ma ei hooli sellest, et mu ema pole eriti südamlik. Ma ei vaja mingit ninnu-nännutamist. Ma võin ise kõike teha. Ja veel - ma arvan, et seks on räpane!" Lõpuks kasutab ta seda mudelit kõigis olukordades. Ükskõik, kes tahaks talle läheneda, püstitab ta sama barrikaadi. Hiljem, kui ta ületab vastumeelsuse armastussuhte vastu, hakkab ta ilmselt kritiseerima oma partnerit tema lähedusesoovi tõttu ja rikkumatu seksuaalsuse pärast: "Miks sa tahad nii palju kontakti ja oled seksist nii haaratud? See pole normaalne!"

Teine laps võib reageerida samasugusele kasvatusele vastupidisel moel, suurendades oma probleeme lootuses, et keegi tuleb teda päästma: "Vaene mina. Ma olen haiget saanud. Ma olen sügavalt haiget saanud. Ma vajan kedagi, kes minu eest hoolitseks." Ehkki teisest lapsest võib saada inimene, kes kogub iga materiaalset, armastuse- ja toiduraasukest, on tal pidevalt tunne, et kunagi pole küllalt.

Aga milline tahes on võltsmina loomus, selle eesmärk on alati sama: vähendada valu, et on kaotatud osa lapse algsest, jumalast antud terviklikkusest.

Mingil ajal saab lapse elus see leidlik enesekaitse edasise haavatasaamise põhjuseks, sest last kritiseeritakse, et tal on niisugused negatiivsed jooned. Teised mõistavad teda hukka, sest ta on eemalolev või vajab pidevalt abi, on enesekeskne, paks või kitsi. Tema ründajad ei näe tema haava, mida ta püüab kaitsta, ega hinda tema kaitse arukust - kõik näevad tema isiksuse neurootilist poolt. Teda alavääristatakse, ta pole terviklik. Nüüd on laps lõksus. Tal on vaja kinni hoida oma kohanemisvõimelistest iseloomujoontest, sest need on talle kasulikud, aga ta ei taha tagasilükkamist. Mida ta teeb? Lahendus on eitus või kritiseerijate ründamine. "Ma pole külm ega eemalehoidev," võib ta enesekaitseks öelda, "tegelikult olen ma tugev ja sõltumatu," või "Ma pole nõrk ega abitu, ma olen lihtsalt tundlik," või "Ma pole ahne ega isekas, ma olen kokkuhoidlik ja mõistlik." Teiste sõnadega: "See pole mina, kellest te räägite. Te lihtsalt näete mind negatiivses valguses." Teatud mõttes on tal õigus. Tema negatiivsed jooned pole osa tema algsest loomusest. Need on tärganud valust ja saanud tema väljamõeldud identiteedi osaks, see on alias, mis aitab tal manööverdada keerulises ja vahel vaenulikus maailmas. Ent see ei tähenda, et tal negatiivseid jooni poleks - paljud võivad vastupidist väita. Aga et säilitada positiivne minapilt ja suurendada ellujäämisvõimalusi, peab ta neid eitama. Neist negatiivsetest joontest kujuneb mahasalatud mina, see on võltsmina osa, mida on liiga valus tunnistada.

Peatugem hetkeks, et vaadelda mina osade paljunemist. Me oleme nüüdseks jaganud sinu sünnipärase algse terviklikkuse, armastava ja ühendava loomuse kolme eraldi ossa.

1. Sinu kaotatud mina, need osad su loomusest, mis tuli alla suruda ühiskonna nõudmiste tõttu.

2. Sinu võltsmina, fassaad, mille püstitasid, et täita lõhe, mille oli tekitanud allasurumine ja sobiva hoolitsuse puudumine.

3. Sinu mahasalatud mina, võltsmina negatiivsed osad, mis kohtasid hukkamõistu ja mida seetõttu tuli eitada.

Iga päev olid sa selle keeruka koosluse puhul teadlik vaid oma algse loomuse osadest, mis olid siiani rikkumata, samuti võltsmina teatud osadest. Koos moodustasid need elemendid sinu isiksuse, nagu sa end teistele kirjeldaksid.

Su kaotatud mina oli peaaegu täielikult väljaspool teadvust; oma loomuse allasurutud osaga olid sa katkestanud peaaegu kõik sidemed. Su mahasalatud mina, võltsmina negatiivsed osad, oli otse sinu teadvuse tasandi all ja ähvardas iga hetk välja ilmuda. Selle varjamiseks pidid seda aktiivselt eitama või teistele projitseerima: "Mina e i o l e enesekeskne," ütlesid sa veendunult, või "Mis tähendab, et ma olen laisk? S i n a oled laisk."

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Harville Hendrixi raamatust "Teekond soovitud armastuseni".