Sel hetkel, kui olen enese tunnete segaduses ja minus ei ole tasakaalu, ei näe ma teed välja. Näib, et olen eksinud ja rajalt kõrvale astunud, sest tunnen ennast mustriterattas pöörlemas, kuid ei oska aega peatada või peatuda - olen nimetu tunne. Selles hetkes ei taha ma midagi teada teistest. Sõna, meie või tema, ärritab, sest olen Mina.

Seal ja selles teises võib-olla midagi õiget ja kuidagi hästi, kuid kui olen eksinud ja alles olen jäänud vaid mina, siis ma ei näe teed sinna, kus on hästi ja on ilus ja on rahu. Mina ei leia teed sinna, sest see seal ei ole mina ega minu. Segadus on minu enese sees ja mina ei tea, kust ja millisest otsast võtta kinni, et harutades, ise ennast lahti, jõuda enese mõistmiseni.

Seega, ärge rääkige mulle iseendast või teistest ega seadke eeskujusid. See ärritab, kui punane rätt härga ja sunnib vastu võitlema, sest kuulates ja vaadates kedagi teist, oleksin mina justkui vale. Kui ma oleksin see teine, siis ma juba oleksingi seda. Mina otsin seda valemit, kuidas siin ja praegu oma elu ära lahendada. Kuid, kui ma ei tea, mis ja miks minul on ega seda, mida vajan või isegi seda, mida tahan või ei taha, siis mul ei ole ... - kuid ma ei tea, mida ei ole. Minus on mõistmine, et on miski, mida ma ei saa enese teel, sest just võrdlesin ise ennast selle teisega. Ma nägin, et teisel on olemas see miski, mida minul ei ole, kuid millegipärast on see nimetu tunne, olemine või omamine, minu jaoks oluline, väga vajalik.

Võrdlusesse asetamine, eeskujude seadmine, sõnadega juhatuse andmine, osatab ja näitab näpuga - mina ei ole, mina ei saa. Jah, võiksin teisega koos rõõmustada, teda tunnustada ja kiita, kuid naeratus näol ja sõnad suust ei tule päris valutult. Mina teeksin justkui enesele liiga ja reedaksin iseennast, kui ei vali viha ega kadedust enesekaitseks või vaata altkulmu ega otsi madaldamise jaoks vigu. Mina ei saa teist valeks teha, et olla ise see õige, sest isegi enese sees kõlab tõe hääl - teine ei ole vale. Kuid minuna olemine ei anna mulle vajaminevat ja seega olen ikkagi, selle küljepealt vaadatuna, ise vale.

Enese austamine on kadunud käest - valena olles ei võta ma ise ennast vastu, vaid hülgan. Ei ole, Maailma poolse hülgamise kogemine, võrreldav sellega, mida mina ise võin ja saan iseendale teha. Maailm on ja kaob seljataha, kuid mina ise enese sees ei vaiki, vaid kinnitan oma uskumusi ja

käivitan mustreid. See on minu enese soov lõhkuda ära ebaõnnestunud olemine, et mina ise enam ei oleks ega kogeks - oleksin soovimatutest tunnetest vaba ja tüüne.

Kuid mina ei ole meie ega see teine, vaid olen mina ise ja just sellest Minast hoian ma kinni, sest see ma olen ja see on see, mis minul on. Just nimelt seda teadmist - on see, mis on - on raske ja vastumeelne vastu võtta. Võtan, sest pean - mina ei saa iseennast ära vahetada ega oma minevikku just nüüd olematuks teha - ma kogesin ja nüüd olen tunne.

Mina ei hoia iseennast armastuse ega austusega, vaid vastumeelse kohustusena, sest Mina pean olema mina. Mina ei näe enesel väärtust, sest minevik ei anna jõudu, kui olevik on käes ja toimub. Tajun puudutusi iseendas ja mul puudub pidepunkt. Oleksin justkui iseenda juurest ära põgenemas, kuid hoolimata sellest, et teeksin võimalusel vahetuse ja jalad on juba maast lahti, ei saa ma vabaks ega ära minna. Mina ei taha iseendaga, iseendana olla. On jonn, et kui ma ei saa ja pean iseenda pärast tundma, siis mina ei tahaaaaaaa.

Kes tuleks ja võtaks mind sülle. Hellalt hoides sosistaks lohutavaid sõnu kõrva - "Aega on, aeg parandab haavad!" Kuid, kui just on uskumine, et aeg on kadunud ja enam ei ole? Aega tagasi ei pööra. Aeg on armutu, sest sellega ühes jäävad käidud teele jäljed - minu tunded. Nendega ühes on teadmine - ma olen vana, mina ei ole uus. Need tulemused, mis iseendana olles on olnud, on jäävad. Mina ei saa uuesti korrata, et veel kord proovida, sest oma olevikku ei suuda ma olematuks muuta.

Seega, ärge rääkige mulle teistest - mina ei ole nemad ega saagi olla, sest vaadates teist näen ma ise ennast. Olen siin ja praegu sellisena, millisena olen - Mina ise. Minus on hirm, sest tunnen kaotust - mina iseendana ei ole olnud hoitud. Mina ise hülgasin iseennast ja just sellepärast ei ole mul tasakaalu ega pidepunkti. Otsin oma tunnete segaduses teed, tagasi iseenda juurde. Kuidas paluda iseendalt andeks ja uskuda, et mina ise enam ennast ei hülga ja oskan ning tahan iseennast hoida? Millal on käes see aeg, mil mina ise olen enese jaoks väärtuslikum, kui ükskõik, mis ja mida ma Maailmas omada ja enesele saada võiksin? Kuidas õppida ise ennast austama ja millal suudab Mina, tänades, kummardada enese ees?

Autor: Marianne Umborg