Siinkohal tahan öelda, et teekonnal püsimine kasvatab alla kannatlikkuse juured, seob meid tarkuste ja teadmistega, kuni preemiani ehk viljade küpsemiseni välja, et oskaksime vilju nautida valminult, mitte toorelt. Et oskaksime uusi vilju ka peale nende noppimist luua. Et meil säiliks püsivus, mitte ainult hetkeline saamine.

Seemnetega on sarnane lugu, et osad tärkavad, teised ärkavad, mõned ei lähegi idanema. Sestap on aeg meie sõber mitte vaenlane kui anname loa oma unistustel endaga idaneda ja lõpuks ka koos targaks ning küpseks saada.

Soov realiseerub tavaliselt siis kui hing ja mõistus on saavutanud omavahel täieliku üksmeelse arusaama. Ma usun, et paljudel on esinenud neid tagantjärele tänulikkuse momente või kerget ohet, et varem ei saanud või midagi pandi ootele, sest lõpuks pärale jõudes on ootamas variantidest parim versioon. Nii on ka seemnetega. Idanema lähevad parimatest parimad ja nagu seemnetel on oma viljaks saamise aeg on seda ka sinu unistusel ja soovidel. Kui oled rahutu ja sind heidutab ajaline mõõde, siis soovitan püsida tundes ja kujutleda, kuidas kasvatad seemnetest arbuusi. Parim seeme läheb idanema alati, aga ta vajab kannatlikkust, hoolt ja aega.

Kui sa praegu kohe midagi ei saa, siis tea, et sind on veel parem versioon variantide ruumis ootamas, mis reageerib hinge ja mõistuse üksmeelele.

Autor: Ilona Karula