"Kui asi ikka mädaneb, siis tuleb see lahti kiskuda ja sellega tegeleda," teab üle 30 aasta elukriisides inimestele toeks olnud Naatan Haamer. Ta mõtleb selle all eelkõige soovitust valusa teemaga tegeleda, enda jaoks haav lahti mõtestada, rääkida või sõnadesse panna kogetut ning sammhaaval paranemise suunas liikuda.

Kriise on erinevaid, kuid kokkuvõtlikult saab öelda, et kriis on kellegi või millegi kaotus. Näiteks töökoha, lähedase, positsiooni, sõprussuhte, tervise kaotus, aga ka näiteks haiguse tõttu kaotatud identiteet või suhtumine iseendasse.

"Kriis ja lein on väga sarnased, isegi kattuvad mõisted, kuid kriisist rääkijad kirjeldavad teemat rohkem psühholoogilisest vaatepunktist ja konkreetsemalt. Leinaprotsess seevastu võib olla oluliselt filosoofilisem ja eksistentsiaalsem. Sisuliselt räägime aga inimese elu tõsiselt puudutavast suurest muutusest," ütleb imetlusväärse elu- ja töökogemusega terapeut Naatan Haamer, kes oma hiljuti ilmunud raamatus "Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad" kirjeldab eelkõige just kriisi olemust, sellest üle saamist ja nii enda kui lähedaste toetamisest. "Kriis on konkreetsem ja tänu sellele ka lihtsamini haaratavam!"

Kuidas jääda kriisisituatsioonid teadlikuks?

On ju kriisi sattudes pea võimatu säilitada enesekontrolli, elu tundub kui keeristorm ning tasakaalu, veel vähem maanduspunkti, pole. Haamer tõdeb, et tõepoolest pole esialgu teadlikkuseni jõudmisest mõtet eriti rääkida, sest kriis tähendab suurt elumuutust. "Muutuses oleme elu juhtimisest üsna kaugel. Pigem on tunne, et elu ja sündmused juhivad meid. Kriisi teebki kriisiks see, et me ei halda olukordi ega seda, mida arvasime kontrollivat. Peame õppima, mismoodi elu taas juhtima hakata, aga selleks võib minna aastaid," ütleb ta.

Hingehoidja on oma töö käigus näinud, et inimesed tahavad ruttu kriisist üle minna, edasi liikuda ja kiireid lahendusi ellu integreerida, aga enamjaolt neid pole. Tahes-tahtmata tuleb anda aega, enda eest hoolitseda ja arvestada, et ette võib tulla ka ärakukkumisi, pettumust enda suhtes ja ärevust olukorra muutumisest.

"Esimesed kuud võivad minna emotsionaalse pulbitsemisega toime tulemiseks, alles siis tekib üldse võimekus hakata mõtlema või analüüsima, mis päriselt muutunud on ja kus ma omadega olen. Siis saab hakata endalt küsima ja ka vastuseid leidma, et mida ja kuidas edasi," selgitab Naatan Haamer elu ja enda reaktsioonide kontrollimise teadlikkuse võimekust.

Enda jagamises peitub võluvõti

Esimese asjana, mida kriisi sattudes teha võiks, on enda jagamine. Naatan Haamer ütleb, et suhtlemises peitub võlu ja võimalus, mismoodi kiiremini terveneda ja uue reaalsusega kohaneda. "Vahel inimesed ütlevad, et kriisist rääkimisel pole mõtet, sest ega see kriisi olematuks tee või lähedast tagasi too. Tõsi, ei too ja olematuks ei muuda, aga oma kogemuse, tunnete ja läbielatu sõnastamine aitab kontrolli taastada," toob Haamer välja.

Seega tasub rääkida nii oma lähedastega, neutraalse terapeudiga, ka päeviku kirjutamine on hea idee. Teemale otsa vaatamine on küll valus, aga samas on enda jagamine alus järgmisteks sammudeks, asjast paremini aru saamiseks ja enda sisse selguse toomiseks. "Kaootilisus meie sees muutub läbi verbaalse või kirjaliku sõnastuse konkreetsemaks, raamistik tuleb justkui ümber. Juba see on hea! Me tihti vaikime koha peal, kus väga peaks jagama," soovitab hingehoidja, terapeut, koolitaja ja õppejõud Naatan Haamer.

Täpsemalt sellest, kuidas kriisi ära tunda, mismoodi ennast ja teisi kriisis aidata ning millised on Naatan Haameri kolm peamist elutarkusetera, kuula ALKEEMIA PODCASTI 6. SAATEST!