Kes keelab meil vaba olemast? Süüdistame valitsust, ilma, vanemaid, religiooni, Jumalat. Kes õigupoolest ei lase meil vaba olla? Me ise ei lase. Mida tähendab olla päriselt vaba? Abielludes ütleme vahel, et nüüd on vabadus läinud, siis lahutame, kuid vabadust pole ikka. Mis meid takistab vaba olemast? Miks me ei saa olla meie ise?

Meil on ammused mälestused ajast, kui olime vabad ja armastasime vabadust, kuid oleme unustanud, mida vabadus tõeliselt tähendab. Kui näeme kahe-kolme, või ka nelja-aastast last, siis näeme vaba inimolendit. Miks see inimesehakatis vaba on? Sest ta teeb seda, mida tahab. Ta on täiesti metsik. Nagu lill, nagu puu, nagu loom, keda pole kodustatud - metsik! Ja kui vaatleme neid kaheaastaseid, siis näeme, et enamiku ajast nad naeratavad ning lustivad täiega. Nad uurivad maailma. Nad ei karda mängida. Nad kardavad, kui neile haiget tehakse, kui neil on nälg, kui nende mõningaid vajadusi ei rahuldata, kuid nad ei muretse mineviku pärast, nad ei hooli tulevikust ja elavad vaid praeguses hetkes. Väga väikesed lapsed ei karda oma tundeid väljendada. Nad on nii armuküllased, et kui nad tajuvad armastust, siis nad sulanduvad sellesse. Nad ei karda armastada. Selline on normaalse inimese kirjeldus.

Lastena me ei karda tulevikku ega tunne häbi mineviku pärast. Meie loomulik inimlik kalduvus on nautida elu, mängida, uurida, olla õnnelik ja armastada. Aga mis on juhtunud täiskasvanuga? Miks meie oleme teistsugused? Miks me metsikud ei ole? Ohvri seisukohast vaadates võime öelda, et meiega on midagi kurba juhtunud ja sõdalase seisukohast võime öelda, et see, mis meiega juhtus, pidigi juhtuma. Juhtus see, et meil on seaduseraamat, suur Kohtunik ja Ohver, kes meie elu valitsevad. Me pole enam vabad, sest Kohtunik, Ohver ja uskumuste süsteem ei lase meil olla need, kes me tegelikult oleme. Kui meie meel on juba kogu selle pahnaga programmeeritud, siis ei ole me enam õnnelikud.

Õpetamisteahel inimeselt inimesele, põlvkonnalt põlvkonnale on inimühiskonnas igati normaalne. Sa ei pea süüdistama oma vanemaid, et nad õpetasid sind enda moodi olema. Mida muud nad olekski saanud sulle õpetada, kui seda, mida nad teadsid? Nad andsid oma parima ja kui nad sind kuritarvitasid, siis juhtus see nende endi kodustatuse, hirmude, uskumuste tõttu. Neil puudus kontroll programmeerituse üle, mille nad ise olid saanud, nii et nad ei võinudki teisiti käituda. Pole vaja süüdistada vanemaid või ükskõik keda, kes on sind elu jooksul kuritarvitanud, sealhulgas iseennast. Kuid aeg on kuritarvitamine lõpetada. Aeg on vabastada end Kohtuniku türanniast, muutes oma isiklike kokkulepete aluspõhja. Aeg on vabaneda Ohvri rollist.

Tõeline sina on ikka veel väike laps, kes ei kasvanudki suureks. Vahel see väike laps ilmutab end, kui oled mänguhoos või lõbutsed, kui oled õnnelik, kui maalid, kirjutad luuletusi, mängid klaverit või väljendad end mõnel muul moel. Need on su elu kõige õnnelikumad hetked - siis, kui su tõeline olemus avaldub, kui sa ei hooli minevikust ega muretse tuleviku pärast. Oled siis nagu laps. Ent miski lämmatab kõik selle: need on meie kohustused. Kohtunik manitseb: "Oota nüüd, sa oled kohustatud seda ja teist tegema, sa pead töötama, sa pead kooli minema, sa pead elatist teenima." Kõik need kohustused vallutavad su meele. Nägu muutub, see on nüüd jälle tõsine. Kui vaatad, kuidas väikelapsed täiskasvanuid mängivad, siis muutuvad ka nende näod. "Mängime, et mina olen advokaat", ja kohe on tal teine ilme, täiskasvanulik tõsidus vaatab sealt vastu. Läheme kohtusse ja seal on tõsised näod - ja sellised me olemegi.

Oleme ikka veel lapsed, kuid oleme kaotanud vabaduse. Vabadus, mida otsime, on vabadus olla mina ise, väljendada iseennast. Kuid oma elu vaadates näeme, et enamiku ajast teeme asju selleks, et teistele meeldida, et teised meid aktsepteeriksid, mitte ei ela oma elu iseenda meele järele. See ongi meie vabadusega juhtunud.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Don Miguel Ruizi raamatust "Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat".