Mina olen vale -

nii endas tunnen,

sest näen -

olen olevas hetkes

olemas olles,

mingil moel vale.

Inimese poolt valitud olemisel on tagajärjed. Vale olemine tähendab, et inimene ei osanud olla õigena. See, millisena ta valis olla, ei olnud see, millega seonduvat tahtnuks kogeda. "Mina olen vale!" - on kui löök iseenda pihta - "Ära ole, ära tee!" Lausudes ise endale - "Mina olen vale", kuuleb inimene iseendas - "Mind ei tohi olla!" Kui uuesti valitaks, siis jäetaks valimata - iseendaga koos olemine ei ole kingitus ja seega ollakse iseenda poolt hüljatud.

Sõnad "Mina olen vale!" - on tegelikult, kui käsk iseendale - muutu olematuks, muuda ise ennast olematuks. Vale tähendab inimese programmis viga. Valena olemine ei oma vigade paranduse võimalust, sest see käivitab vajaduse kustutada. Inimeses on vajadus kustutada olnu - enese poolt tehtud viga, et sellest ei jääks maha mälestust. Läbi oma mälestustesse avanenud uste, läheb inimene oma ajas tagasi ja leiab ennast elava mälestuse seest üles.

Mälestus on vigane fail - tunne, mis ei ole vabanenud. Mälestus on blokk, mis takistab voolu. See on ühendus üle aegade, mis sai loodud mäletamaks. Inimene saab selle soovi korral oma mälust kustutada või soovimatuse korral oma salasoppides alles hoida. Kuid, kuidas avada mälestust, mida ei taheta mäletada? Kuid, kuidas avada mälestust, mida ei mäletata - seda, mis oli enne seda aega, mida osatakse mäletada? Mälestus käib ja koputab, tuleb üha uuesti ja justkui teisena, kuid ikka ja jälle ning taas iseennast läbimängides, kuid ometi inimese silmad ei avane.

Inimene ei taha, et oleks olemas mälestus sellest, kuidas tema oli valena ja seega ei taha inimene mäletada. Kuid inimene mäletab ka siis, kui ta ei mäleta oma mälestust. Mälestus peegeldub Maailmast vastu ja inimene astub teistele, kui oma peeglitele, vastu selleks, et oma mälestust ära kustutades sulguda. Edasi minekuks tuleks peatuda, olla ja enese sisse vaadata, et tundega ühes olles tagasi kõndida ja avatud silmadega kogeda seda olnut, mis on olevana olemas olnud.

Lapse elu saab alguse ja ta sünnib maailma ning asub avastama seda ilma, milles ta elab. Laps avastab tunnete maailma - tema tunneb ja kogeb reaalselt iseennast. Laps tunneb erinevaid tundeid ja vahel on need olemist häirivad. Oma, kuid veel võõrast tunnet tundes, on lapse sees segadus ja ta väljendab iseennast nii nagu oskab. Laps proovib ise ennast iseendale ära tõlkida ja leida üles need sõnad, millele saab anda tähenduse ja, mis väljendaksid tema erinevat olemist.

Lapsel on olemas peeglid - temal on vanemad. Nendes peeglites näeb laps iseennast. Laps võtab vanema tunde väljendust, kui iseenda tunnet - lapse tunne saab tähenduse läbi oma vanemate. Kui on aeg, kus väga väikene laps tunneb ennast kuidagi, kuid ei oska ise veel oma tundele nime ega tähendust anda, siis nähes vanema reaktsiooni, kui iseennast, võtab laps vanema tundepildi enda omaks.

Laps ja vanem, vastamisi olles, on kokku üks Mina, kellel on üks nägu. Lapsele meeldib head ja toetavat iseennast vaadata, kuid vahel ei meeldi talle see, mida vastu näidatakse. Ometi laps usub, et see seal väljas on tõde - tema ise. Kuid, siis laps tajub, et väline pilt ja enese tunne ei ole alati samad - on ebakõla. Midagi on kusagil valesti. Nähes ennast läbi oma vanemate ja vaadates otsa sellele, mille kogemine ei tundu olevat õige, usub laps, et tema endaga on midagi valesti, sest see seal väljas on see Mina, keda tal, iseendas tunnet kogedes, on võimalus näha. Alguses on peeglisse vaadates ja vanemate tundeid enese omaks pidades teadmine - tunnen ennast valesti. Oma vanemate peeglitesse vaadatud ajas muutub see mustriks - "Mina on vale!" - ja sellest kasvab lapse sisse uskumus - "Mina olen vale!"

Laps võtab omaks oma vanemate hinnangud - sõnad, pilgud, hääletoonid, füüsilised väljendused - need on peeglid, mis näitavad lapsele seda, mida tema ise ei oska veel näha. Laps ei taha alati vaadata seda, mida ta näeb - erinevat iseennast vanemate peeglis - kuid ta kogeb, et tema ise võib enda olemist vahetada, kuid tema ei saa seda välist pilti iseendast ise ära muuta. See Mina seal väljas ei allu tema tahtmisele ega vajadustele.

Suurte inimeste mälestustes sees on aeg, mil keegi teine „kinkis" oma ärganud tunde ära ja inimene ise võttis selle lahkelt endale, sest oli tundnud ennast süüdlasena. Inimene kannab enesega kaasas uskumust, et just tema põhjustas sellise pildi ja hääle ja füüsilise puudutuse. See on lapse maksmata võlg, sest mitte kuidagi ei suuda ega saa inimene olla õigena, kui ollakse enese sees ja kaitseks otsustatud olla vale.

Inimese vajadus, ise ennast kaitsta, tuleb uskumusest, et ollakse vale st tuntakse ennast valesti st tuntakse tunnet, millele ei osata anda nime ega tähendust. Olen vale - on inimese otsus, kui vundament, millele on laotud inimese enese nägemise, tundmise ja hinnangute otsuste summa. Ükskõik, kuidas inimene ka ei õpi iseennast kontrollima või erinevaid tehnikaid kasutama, senikaua, kuni temas elab uskumus - "Mina olen vale!" - on ta enese otsuse järgi vale. Valena olev inimene tunneb oma tundeid kui valesti olemist, kuid ta ei suuda leida lahendust, et osata olla õigena. Inimene ei leia lahendust, sest tegelikult ei tea ta oma tunde nime.

Ära oli aeg, mil laps nägi iseennast ja vanemaid ühena. Kasvades näeb ja teeb ta selget füüsilist vahet iseenda ja nende vahel, kuid last jääb saatma süütunne, sest tema usub end olevat oma vanemate tunnete autor. Lapsel on kaasas uskumus - "Mina olen vale!" Suureks kasvanud lapsed olid kord liiga väikesed, et mäletada hiljem kõiki mälestusi, mida nad mäletavad. Seega ei saa nad aru, miks ja kuidas selline uskumus neid saadab. Kuidas leida üles ja mõista seda, mida ise ei mäleta?

Suureks kasvanuna on inimesel kaasas oma tunde tõlgendus, mis on mälestusse salvestunud pilt vanemate tundeminade peeglist. Laps tundis iseendas, kuid nägi ennast valena - see ei olnud tema ja sealt tuli tõdemus - "Mina on vale!" Inimene ei saa enda sisse tagasi minna enne, kui on leidnud iseenda seest võtme - teinud vahet iseenda ja oma vanemate tunnetel. Inimese minapilt on olnud moonutatud, sest Mina ongi olnud vale - pilt ja tunne ei läinud omavahel kokku. Tuleb sulgeda silmad ja iseennast kuulates avada oma tunne. Inimene leiab lahenduse, kui ta võtab vastu oma mälestusse salvestunud iseenda tunde ning õpib seda tundma ja annab ise sellele nime ja oma tähenduse.

Ei olda õiged ega valed, vaid on olemas erinevad vaatenurgad. Tundeid tundev inimene ei ole vale ega ole temaga, midagi valesti. Tunded on inimese elu osa ja on inimese enese võimalus öelda iseendale - "Mina ei lase oma tunnetel takistada iseennast olemast see, millisena mina ise soovin olla!"

Autor: Marianne Umborg