Esiteks on väga oluline asi meie kõigi elus isikliku vastutuse teema. Me igaüks vastutame ise oma õnne, hakkamasaamise ja tervise eest. Keegi teine seda meie eest teha ei saa.

Teine tähtis märksõna on usaldus, sellega tuleb tööd teha. Alustada tuleks enesehinnangust, et ma teen nii palju iseendaga ja enese teadvustamisega tööd, et ma usaldan ennast, mis iganes olukordadesse ma satun. Et ma saan jalad tugevasti vastu maad toetada ja selja sirgeks lükata ning öelda, et mina saan hakkama. Ma annan endast parima ja sellest piisab.

Kolmandaks võiks olla rohkem leppimist ja vähem võitlust. Meie sisemine võitlus toidab tohutult ärevuse teket. Inimene mõtleb, et ma ei peaks olema ärev, ma ei peaks end halvasti tundma... Tuleb hoida meeles, et asjad on nii nagu nad on. Praegu on nii. Kui ma lepin sellega, mis on, lõdvestun, hingan rahulikult ja sügavalt, siis alles saan ma hakata usaldama ja siis alles saan ma hakata midagi ette võtma. Leppimine ei ole kindlasti selline käed rüpes istumine. See tähendab seda, et ma lõpetan vastuseisu ja võitlemise enda sees. On asju, millega inimene ei saa midagi teha, siis tuleb leppida ja muutuda rahulikumaks ning alles siis võib küsida, et mida ma saan teha enda aitamiseks praeguses olukorras.

Millised on esimesed sammud, kui koged ärevushäiret või paanikahoogu? Kas ärevus on pärilik? Kes vastutab inimese ärevuse eest? Mida inimene ise saab teha, et meelt rahulikuna hoida või ärevust vähendada?

Kadi Kütt vastab nendele ja paljudele teistelegi ärevusega seotud küsimustele Alkeemia podcasti viiendas saates.