Germaanlastel on volbripäev külvipäevana suurema tähtsusega ja siin võib oletada kajastusi muistsest külvipühast. Soomes on külvatud ube. Võrreldes eestlastega on meie põhjanaabrite volbripäev - vappu - tunduvalt olulisem karjanduses, võttes üle jüripäeva funktsioone (nt. karjalask Lääne-Soomes koos selle juurde kuuluvate maagiliste toimingutega karjaõnne saavutamiseks). Karjalaskepäevana on volbripäev populaarne samuti germaanlastel.

1. mai või 30. aprilli õhtul on tehtud tuld. Germaani rahvastel on see olulisemaid traditsioone volbripäeva kombestikus, olles tihedalt seotud nõiduse ning selle tõrjemaagiaga. Maiga saabub kevade lõplik võit, sellega kaasneb rida kõige halva eemaletõrjumise menetlusi: tuletegemine, kellade helistamine ja lärmitsemine, roheliste okste toomine hoonete kaitseks (vrd. pajuokste toomise ja urbimise kommet kevadistel pühadel). Nõidade sõidust loksperile - öistele pidustustele - leidub kajastusi meiegi traditsioonis.

Säilinud teadetest tuletegemise kohta ilmneb, et sel puudub maagiline tähendus ja seda on enamasti nimetatud maituleks. Need on olnud pigem lõbustusliku iseloomuga noortepeod, kus maa peale tehtud tule juures on pühitsetud mai saabumist ning vastuvõtmist.

Koduses majapidamises pole volbripäeval nimetamisväärset tähtsust: leidub teade ahjukütmise keelust piksekartusel. Ilmaennetes kajastub ta samuti vähe, olles suve alguse tähtpäevana palju vähem arvestatav kui teistel rahvastel.

Volbripäev tähistab kirikukalendris katoliku kaitsepühaku Walpurga pühakskuulutamist; samale kuupäevale langeb apostel Filippuse mälestuspäev, ent viilipipäeva nimetus pole rahvatraditsioonis kodunenud.

Allikas: Folklore.ee