PARIS, mon amour

Prantsusmaad külastab aastas 87 miljonit inimest, Pariisi 30 miljonit. Neist seitse miljonit käib Eiffeli tornis ja kümme miljonit Louvre'is. Ainuüksi suveniiride eest jätavad nad siia kolm miljardit eurot. Pariis on hästi koostatud kompositsioon sildadest, majadest, skulptuuridest, parkidest, vaateakendest, kohvikutest, kaldapealsetest ja tagahoovidest, millest kõigest võib rääkida tunde ja millest on Internetis lõputult materjali.

Raamatuidki on Pariisist kirjutatud lugematul hulgal igas võimalikus keeles. Miks oli siis nii vältimatult vajalik kirjutada veel üks? Tänaseks olen Pariisis ekskursioone teinud 25 aastat. Aastast 2017 olen siin töötanud Pariisi Ülikooli poolt koolitatud ja litsentseeritud giid-lektorina. Siiski võin peale pikka Pariisi tutvustavat tööpäeva ikka ja alati koju minnes armunud pilgul ringi vaadata ja ohata: "Pariis on kõige ilusam linn maailmas!" Elukutselise õpetajana on minu geenides uudishimu ja janu teadmiste järele ning loomulikult ka teadmiste jagamine. Oma suures austuses ajaloo, kunsti ja arhitektuuri vastu olen siiralt veendunud, et millegi või kellegi mõistmiseks või hukka mõistmiseks tuleb seda enne päriselt tundma õppida.

Kümne aasta jooksul Pariisis elades olen ruutmeetrite ja kivide vahelt leidnud palju paeluvaid lugusid inimestest, kes tegid Pariisist just selle, mis ta praegu on. Et Pariisist ülevaade saada ja tema hinge puudutada, ei peagi igal pool käima. Kui ma majade kirjeldamise asemel oma jutuga hoopis kaugemale ajalukku sõidan, tähendab see seda, et minu arvates on oluline selgitada tagamaid. Mõnikord viib lugu hoopis teisele reele, aga ju selle lahtiseletamine on olnud oluline.

Pariis on mõneti nagu inimene - kõigi oma murede ja rõõmude, kortsude ja krahhidega, aga eelkõige emotsioonidega. Ja kas pole just emotsioon parim kingitus, mida me peale armastuse oma lähedastele pakkuda saame? Seepärast olengi valinud teie jaoks välja mõned ilusaimad jalutuskäigud linnas, milles on muusikat ja rütmi, õhku ja valgust, põnevust ja lüürikat, koomikat ja traagikat. Raamatu, muusikapala või maali detailid võivad ununeda, kuid iial ei unune emotsioon, mida see teis tekitas. Seega on minu südamesooviks just see, et kui te omal käel Pariisi avastate, võiksid selle raamatu lood Pariisi ja tema hinge teie jaoks ellu äratada. Siis ei lahku te siit mitte ainult teadmistega, mis tulevad ja lähevad, vaid olete Pariisist teinud endale sõbra, kes teid ikka ja jälle tagasi ootab, sest tal on teile veel palju huvitavat rääkida.


Raamatu autor Marina Laikjõe, foto: kirjastus Pilgrim

Paradiis ja põrgu

Jumalaema kirik, Cité saar

Kõige alguses oli jõgi ning jõe keskel laevakujuline saar, mille peal oli kalurite ja paadiehitajate asula. Miks tuleks oma rännakut Pariisis alustada just Cité saarelt? Cité saar on Pariisi sünnipaik. Siin elas Gallia umbes 5000 elanikuga parisiide hõim. Roomlased eesotsas Julius Caesariga vallutasid linna aastal 57 e.m.a., panid sellele nimeks Lutetia Parisiorum (lutetia - ld soine ala) ehitasid selle ümber müüri, laiendasid linna Seine'i vasakule kaldale ning elasid seal Rooma riigi lagunemiseni. Julius Caesar lõi oma telklaagri sinna üles üsna juhuslikult, kuid ilma selleta poleks Pariisi praegusel kujul ilmselt olemaski.

5. sajandil saabunud frangid lammutasid roomlaste ehitatud majad maha ning ehitasid Cité saare ümber uue, kõrgema müüri. Keskaegsete majade esimene korrus oli ehitatud kivist, ülemised korrused puidust ja õlgedest ning seepärast on Cité saarel olnud palju tulekahjusid.

Esimene kuningas, kes Pariisi pealinna ja kuningavõimu keskusena arendama ja kindlustama hakkas, oli Philippe-Auguste ehk Philippe II (1165-1223). Prantsuse kuningatel oli lisaks pärisnimele veel ka neid mingil moel iseloomustav hüüdnimi ning Philippe sai lisanimeks Auguste oma sünnikuu järgi. Just tema kolis sisse Prantsusmaa kuningate esimesse residentsi, Cité paleesse (hilisem Conciergerie). Tema kuulsamad rajatised ongi Conciergerie, Louvre ja südamekujuline viie kilomeetri pikkune linnamüür, mille mõned osad on tänini säilinud.

Cité saare idapoolses osas, päikesetõusu pool, asub pühakoda - Jumalaema kirik ehk Notre-Dame de Paris - ning läänepoolses osas kuningavõimu sümbol, Cité kuningapalee (hiljem Conciergerie). Katedraali asukohta ei valitud juhuslikult - seal asus varem Jupiteri tempel, mis näitab, et tegemist oli juba enne püha paigaga.

Jumalaema kiriku ette paigaldati 1924. aastal "Point zéro" - metallplaat, mis tähistab Pariisi keskpunkti ning millest hakatakse mõõtma kõiki kaugusi. Seega tuleb veel kord rõhutada, et Jumalaema kirik asub nii Pariisi geograafilises kui ajaloolises keskpunktis. Ega teil olegi vaja muud teha kui tulla Jumalaema kiriku ette ja seda lihtsalt vaadata, nii hoomamatult võimast ja suurt, nagu see on.

Tänapäeval näeme katedraali juba kaugelt, kuid keskaja inimesele, kes lähenes mööda kitsukesi halva nähtavusega tänavaid ja kellele avanes Jumalaema kirik ühel hetkel üsna ootamatult ja järsku, avaldas see ilmselgelt veel palju suuremat muljet.

Kahjuks ei ole peale 15. aprilli põlengut 2019. aastal võimalik Jumalaema kirikusse siseneda. Kuid kindlasti on katedraal väärt seda, et rääkida ikka ja jälle hoone põhiplaanist, vitraažidest ning tema ajaloo võlust ja valust.

2019. aastal avaldatud statistiliste andmete alusel külastas katedraali 2018. aastal 13 miljonit turisti. Teeme väikese võrdleva ekskursi ajalukku - 11. sajandil elas Pariisis 25 000 inimest, aga 12. sajandil, mil alustati ka Jumalaema kiriku ehitamist (täpsemalt 1163. aastal) oli elanikke juba 50 000. Aastaks 1320, kui kirik valmis ning Prantsusmaad valitses kuningas Philippe Ilus (Philippe le Bel), oli elanike arv kasvanud juba 230 000ni. Tõeline demograafiline plahvatus! Ilmselgelt oli Pariis kõige kiiremini arenev linn maailmas ja linna peakirik ehk katedraal oli mitte ainult selle linna tähtsaim ehitis, vaid ka oma aja internet ja sotsiaalse elu keskpunkt. Siia oli teretulnud igaüks.

Nagu hea õpetaja valmistab end igaks tunniks ette, nii vaatab ka hea giid enne ekskursiooni ikka oma märkmed üle. Nende kaante vahele on koondatud Marina Laikjõe aastate jooksul kogunenud ülestähendused. Muidugi oleks kõige parem neid jutte ekskursiooni käigus giidi enda suust kuulda, kuid raamat "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis" annab kõigile üsna harukordse võimaluse piiluda sisse kogenud giidi isiklikku märkmikku ja saada sealt infot, mis võib tähelepaneliku lugeja muuta Pariisi tavakülastajast peaaegu asjatundjaks.

Marina Laikjõe sündis Tallinnas 1967. aastal. Ta on lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele eriklassi ja Tartu Ülikooli vene filoloogia erialal. 1994. aastal alustas ta Pariisi-reiside korraldamist ja pärast 43-aastaselt Pariisi kolimist omandas sealse giidide ülikooli diplomi, tänu millele on Prantsusmaa kultuuriministeerium talle väljastanud eluaegse giidilitsentsi, mis võimaldab ekskursioone ja loenguid läbi viia kõikides Pariisi ja Prantsusmaa muuseumites ja lossides.