Me kaotame usu iseendasse, oma võimetesse ja oma teekonda. Koheste tulemuste puudumisel anname me sellele tähenduse, et see, mis oleme teinud, ei toimi ning me laseme kahtlustel ja kõhklustel endas juuri võtta.

Kuid mis siis kui iga hetk on pakkumas meile midagi, mida vajame enne kui tulemuseks valmis oleme? Mis siis kui kõik see, mida kogeme praegu, on hindamatu väärtusega ja ilma selle kogemuseta me poleks valmis selles kaua oodatud valmimises õitsema?

Vahel aga meile meenub... Päikesekiired sillerdavad aknast sisse, kutsuvad õue ja niipea kui avaneme sellele hetkele, avaneb see hetk meile ning kõik märgid ja vajalikud õpetused saavad meile nähtavaks.

Kiirustades me ei näe. Lubades aga ajal peatuda, et seda kogeda sellena, mis ta päriselt on... me hakkame nägema, me hakkame tundma ja me teame. Me teame, et kõik on täiuslikult ajastatud ja me võtame selle vastu, võtame vastu kinnituse sünkroonsuste näol, juhatuse märkide näol, õpetused uute hetkede näol ning me valmime.

Selles uues valguses ma valmime. Päikesekiired hakkavad paistma nende mõttepilvede tagant, mis meie vaatevälja piirasid ja me tunneme tema kuldset soojust sulatamas neid ajapiire, mille sisse end mässinud oleme.

Kannatlikkus on põnev, selle avaruses me avastame ja vastame aina uutele kutsetele nautida igat sammu, nautida tervet teekonda, tervet seda elu. Elu kutsub meid tantsima läbi iga hetke, kogema tema olemust ja tema kosmilist mängulisust. Elu kutsub meid peatuma, et märgata.

Autor: Marelle Kaelep