1989. AASTA, VÕSU

Oli selline veider olukord. Juba mitmendat ööd ärkasin üles ühel ja samal kellaajal, pool neli. Virgusin ja mõtlesin, et huvitav, kuidas ma kella näen. Oli ju november ja seal ei ole tänavavalgustust. Männimets on ümberringi.

Ühel ööl märkasin, et toas on nagu piimjas valgus. Sellist valgust ei ole nagu füüsilises reaalsuses, tavapärases elus. Tõusin ja tõmbasin kardina ära, vaatasin õue, et äkki on mingid sõbrad baarist tulnud ja autotuled paistavad tuppa. Vaatan välja - jumalast kottpime. Tähelepanu köidab aga piimjas valgus, mis on intensiivne köögi suunas.

Lähen köögiuksele. Vaatan. Meil oli ümmargune köögilaud, selline viiekümnendate, lahtikäiv. Ja siis seal köögilaua juures seisavad kolm olendit selges valguses hästi nähtavad. Paremalt äärmine oli naine. Tal olid blondid juuksed nagu Brigitte Bardot'il. Temast edasi vasakul kaks meest, kellel olid siilisoengud, nagu skandinaavia tüübid. Nad olid pikad, umbes meeter kaheksakümmend, meeter üheksakümmend, sellised väga ilusad inimesed ja neil olid seljas täitsa keha ümber liibuvad hõbedased kombinesoonid, millel oli lai vöö peal. Midagi nad nagu arutasid omavahel. Ja siis ma ehmatasin ära, et kuidas nad sisse said. Läksin jumalast närvi. Ja siis oli väga huvitav moment - mõte läks nagu viuhh! kontrolli alla [näitab käega, nagu vedru oleks maha keeratud]. Järgmine mõte oli aeglane, nagu hüpnotiseeritud - ah-kui-nad-on-las-nad-siis-olla. Jah, tõesti, keerati nagu maha. Huvitav, muidugi, köögis oli see piimjas valgus, terves majas oli. Siis ma läksin voodisse, mees magas seina pool ja mõtlesin endamisi, et ah, kui nad siin on, las nad siis olla. Pugesin voodisse, keerasin selja nende poole ja vaatasin seina peale, sest seal oli suure õhupalli suurune, kanamunakujuline väga kindlate piirjoontega valgus. Sellega võrreldes oli tuba hämaram. Siis hakkas see valgus ühtlase kiirusega kokku jooksma, kuni lõpuks, plõks, käis sähvatus, nagu teleka sulgemisel. Siis ma magasin.

Üks asi veel, mis unustasin alguses öelda. Enne, kui ma seda kella vaatasin, tundsin, et keegi tõmbas mul käega üle puusa. See oli väga intensiivne puudutus, mille peale ma ilmselt ärkasin. Sellele järgnevatel nädalatel nägin korduvat unenägu. Näen tähistaevast ja ennast lendamas läbi kosmose. Näen, et eemalt hakkab paistma planeet, selline helesinine. Varsti olengi sellel planeedil. Oli, nagu oleksin suvisel Eestimaal. Ümberringi olid lehtlad ja pimedus, kuid põlesid nagu hiina laternad. Seal olid inimesed gruppides, osa nendest teadsin olevat surnud. Enamikku inimestest ma ei tundnud. Meil olid huvitavad intellektuaalsed vestlused. Valitses selline sõbralik arutlev meeleolu. Väga huvitav ja hariv oli. Ja lõpuks olid jälle tähed, tähed ja - pauhh! - olin oma kehas, tegin silmad lahti ja ärkasin üles. See oli korduv, iga jumala öö paari nädala jooksul."

Aastaid hiljem on Maire teinud oma elus vaimseid valikuid ja tänaseks on orienteeritud inimeste ravitsemisele ja õpetamisele. Juhtunul võib arvata kujundavat mõju tema elukäigule.

Autor: Igor Volke