Suriname Jõekoletise virvendus Amazonase kaguosa Uaiáse hõimupealiku poeg Pirarucu oli vapper, ent südametu sõdalane. Ta oli edev, egoistlik ja ennasttäis uljaspea, kes kiusas isa äraoleku ajal alalõpmata halastamatult külainimesi ja mõnitas jumalaid. Jumalate jumal Tupã otsustas Pirarucut nuhelda ning kutsus appi äikese ja vihma. Jõed ujutati üle kallaste ja metsad pandi põlema. Kuid Pirarucu ainult naeris jumalate viha peale ja keeldus andeks palumast. Karistuseks lennutasid jumalad nüüd Pirarucu südamesse äikesenoole. Haavatud Pirarucu kukkus pimedasse jõe põhja ning muutus mustaks koletiseks. Tänaseni luusib ta jõe pimeduses ringi.

Ühel kenal sügisõhtul perekondlikus õhtusöögilauas arutasime nagu meil ikka tavaks, mis kellelgi lähiajal plaanis on. Vahetasime täie tõsiduse ja osavõtliku tulisusega mõtteid selle üle, kas need plaanid on ikka targasti tehtud. Kui kord minu kätte jõudis, mainisin, et järgmine reis viib mind Surinamesse. "Kas see on Volta jõe ülemjooksul või kuskil Timbuktu lähedal?" küsis poeg Jesper. "Suriname ei ole Lääne-Aafrikas, vaid hoopis Lõuna-Ameerikas." "Ähh," tuli pereliikmete poolt üsna ükskõikselt. Nad olid valmis juba käsile võtma teised, palju olulisemad päevakohased teemad: kellel läksid näiteks eile tossud katki või kelle kord on täna nõusid pesta. "Nagu Amazonases või nii," lisasin vaikselt ja näiliselt ükskõikselt, et varjata sisemist elevust ja õhinat. "Emme, kas sa saad Amazonase vihmametsas ringi hulkuda? Pliiiis võta mind kaasa!" huilgas nüüd bioloogiatudengist tütar Melissa vaimustunult ja pisukese kadedusnoodiga hääles. "Iga bioloogi unistus on mõni uus liik avastada. Maailmas on arvatavalt 10-50 miljonit taime- ja loomaliiki, millest teadlased on kirjeldanud vaid 1,9 miljonit. Amazonases on peaaegu kõik veel avastamata. Seal kohtad kindlasti kedagi või midagi, millele teadus pole veel nime andnud, näiteks mõnda uut konna, madu või putukat. Mõtle, kui sa avastaks midagi sama ägedat nagu Ida-Aafrikas see härrasmehe näo ja vuntsidega primaat kipunji, kes mõnda aega tagasi leiti!" Hinges ühinesin tütre elevusega ja tundsin, et kui mul oleks sabajupp, siis see käiks nagu värten erutusest ringi. Selleks et mitte vaimustusest plahvatada, olin sunnitud õhinat pisut vaigistama: "Suriname jääb jah peateest kõrvale ja seal võib millegi huvitava peale sattuda küll, aga isegi kui ma sellele otsa koperdan, ei oleks mul õrna aimugi, et see on midagi uut teaduse jaoks. Minu jaoks on seal absoluutselt kõik uus. Aga ma olen ülirahul, kui kohtan erksinist Morfo liblikat."

"Kallis emme, me kõik teame, et sul on ülemäärane nõrkus erksiniste asjade vastu," vangutas poeg Jesper minu veidruste üle pead ja sukeldus telefoni. Arvasin, et tema jaoks on see teema end selleks korraks ammendanud, kui nägin mõne hetke pärast, et ta telefoniekraanil helendas foto kenast mustade ja kollaste laikudega erksinisest konnast. "Aga sellest tegelasest hoia palun kaugele eemale. See on üks maailma mürgisemaid konni ja ta elab just Surinames!" Siis äkki varjutas Melissa nägu murepilv: "Tead sa ka, et Amasoonia on koht, kus võib nakatuda millessegi, millest pole varem kuulnudki. Alustades malaariast, teetanusest, dengue-palavikust, kollapalavikust, Zika viirusest, chikungunya'st, marutõvest, koolerast, meningiidist ja lõpetades skistosomiaasi, trüpanosomiaasi ning..." "Olen kindel, et Amasoonias on loendamatu arv põnevaid võimalusi surma saamiseks, aga nüüd aitab minu kohutamisest. Kas teate, et teie armas issi läheb samal ajal Ugandasse, Ruandasse ja Burundisse mägigorillasid otsima! Te võite nüüd temale hõbeselja [isane gorilla, karjajuht] käerammu ja Ruanda genotsiidi teemal loengu pidada," katkestasin nende jutu. See lisas õli tulle ja meie neofiilidest lapsed hakkasid välja mõtlema kõikvõimalikke teooriaid vanemate käitumise kohta džunglis. Vestluse võttis kokku Jesper: "Arvesse võttes teie põhiolemust ja liites selle juurde teie kesise džunglikogemuse, on suur tõenäosus, et issi proovib hõbeseljaga kätt suruda ja emme laisklooma süles magama kussutada." Jesperi arvates sobisime mõlemad oivaliselt võhikliku mittezooloogi rolli.

Käsi südamel lubasime oma rolli eeskujulikult täita: kõigest ümberringi toimuvast kirglikult ja innukalt vaimustuda, üllatuda ning loodetavasti õppida natukenegi paremini tundma olendeid, kellega me siin planeedil koos elame.

Järgmisel päeval kutsusin Riho romantilisele kohtingule - kõigepealt tegime Paldiski maanteel kollapalaviku süsti, seejärel ostsime apteegist Malaronet malaaria vastu, matkapoest spetsiaalsed putukatõrjevahendid ja otsmikulambid. Ausalt öeldes ei muretsenud me kumbki väga, sest Albioni reisid ei ole kunagi ekstreemsed. Reisikavad on koostatud nii, et oleks küll põnevust ja avastamist, aga miski ei käiks üle jõu.

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud Kertu Bramanise ja Riho-Bruno Bramanise raamatust "Kerge-raske-kivi".