Tean, et väga paljud meist käivad sarnastes kohtades oma teises reaalsuses ja kuuleme üksteise jälgede kaja ning hääli, teadmata samas nende teadvuste tausta. Kui aga kaks unenägijat hakkavad rääkima unenägemises toimunust, selgub, et need kogemused on sarnased, hirmutavalt sarnased inimese jaoks, kes hakkab oma piiratud teadvuse helendavast munakoorest just nagu tibu kooruma...

Meie esimeses reaalsuses, kui me sõidame Tallinnast Tartusse, või siis vastupidi, kulgeb meie teekond mööda etteantud rada. Raja ääres on asjad: post-post, traat-traat, rekka, buss, tuulik, Anna, Mäo ja Ussisoo, Emajõgi jne. Osad neist on juba mälus ja nagu juskui omaks muutunud, osad aga alati uued, nagu näeks neid esimest korda, kuigi need on alati seal samamoodi olnud. Kõik need teadvused, kes kulgevad mööda seda etteantud rada teadvustatult ja avatud silmadega, näevad samu objekte, ilmselt erineva kiirusega, erineva nurga alt ja terasusega, aga siiski laias laastus samu objekte. Veel on juures lisad, igasugu loodusnähtuste tulemil, kus valgus ja varjud mängivad ning loomafauna enda poolt antud panus, kus keegi märkab rebast posti all või põtra kuusikus.

Sama valem kehtib ka unenägijate radadel, kui nad lahkuvad magamise ajal märkamatult oma maisest kehast ja ärkavad üles teises reaalsuses. Seal, mööda taotluse rada kõndides ei erine see millegi poolest teekonnast Tallinna-Tartu vahel, sest niisamuti kohtub unenägija oma teekonnal ühe väeloomaga, siis teisega, leiab üles surnute jõe, istub seal kaldal koos surmaga ja loobib lapikute inimteadvuste kivistunud jäljenditega lutsu. Siis otsustab unenägija seal samas jõe ääres surra, lastes surmal ennast jõkke lahustada, pärast mida jõuab ta lahkunud sugulaste külla, kus kohtub oma esivanematega. Osalt nendega, keda ta on tundud ja teistega, keda ta pole kunagi siin elus kohanud, aga ta teab, et see oli tema vanavanavanavanaisa, kes just äsja ütles talle: "Sul, pojake, pole vaja meie teadmisi, sul on ju Unenägemine". Nii seigeldes jõuab teadvus vaikselt oma Teise Ise äratundmiseni, samm-sammult. See, kes ta on olnud, see, kes ta on ja see, kelleks tal on võimalus saada, moodustades universumi silmis eludeülese terviku teadvusest, kes saab oma piiridest teadlikuks.

Tavaelus vaatad ennast peeglist ja vahest, kui jääd kauemaks vaatama, siis märkad äkki, et sa oled iseendale kuidagi võõras...see pole justkui sina. Niisamuti on see äratundmine unenägemises, kus seal vastu peegelduvatelt objektidelt leiame me enda sisemises tunde, tõe, arusaamad ja ka valguse, mis näitab teekonda südamega rajal. Mõnikord on sinu käitumine sulle võõras, samas on see ainuõige ja oma maise teadvuse jäägi osaga sa nõustud hilisemalt tagantjärele tarkusena, et see "võõras käitumine" oli sel hetkel ainuõige.

Inimestena me ei näe suurt pilti, sest see on alati piiratud vaateväljaga. Kotka maski kandev kosmiline teadvus ütles mulle kord väga hea soovituse: "Siis, kui inimene ei näe suurt pilti, tuleb näha väikesi pildikesi jupi haaval ja kui oled piisavalt tähelepanelik, saad nendest ühel hetkel kokku suure pildi, mis teeb Jõu silmis sama välja".

Kõike, mida me tahaks teada saada, ei saa alati kohe ja praegu ja korraga. Pane oma esimese ja teise reaalsuse teadmiste "suur pilt" kokku just nendest nopitud unenägemise lõikudest, mida mäletad. Joonista kokku oma maailm nn "Tallinn-Tartu" maanteetrass, kaardista ära kõik need kohatud teadvused või peegeldused, kes sulle meelde jäävad ja mis kõige olulisem, ära loobu eesmärgist jõuda ühest punktist teise, vahet pole, mis ajaga, peamine, et lähed. Kui on vaja puhata, puhka. Kui on vaja natuke ringi minna, mine.

Ühele oma teekaaslasele, kes soovib kõndida minu jälgedes, ütlesin kord: "Sa võid minna samas suunas, aga ära astu minu jälgedes, vaid kõnni enda omades, mida sa iga sammuga lood. Kui sinu teadvus ei suuda kõike kohe hoomata, suudab ta seda teha tüki haaval, väike Jõupalake korraga". Enda jalajälgedes astudes on sellel teekonnal kaasas eriline "surin"- hirmu, teadmatuse, ootuste, põnevuse, teadmiste surin, sest kui unenägija pääseb ligi oma eludeülestele teadmistele, kaalub Universum samal ajal tema hinge, mis on vahest mõistetav kohtumõistmisena, kus kohtunikuks oled sina ise oma Teise Ise teadvuse läbi.

Surm pole alati surm ja kui sa kohtad seal mõnda teadvust (karu, draakon, madu, rebane, SURM), kes pakub sulle võimaluse surra seal, siis need, kes seda teevad, lähevad läbi kosmilise sõela, aga need, kes tagasi pööravad, käivad oma sisemiste hirmude raja spiraalil veel mitmeid ringe.

Kui tahad teravdada oma unenägemise teadvust, õpetada teda paindlikumaks, siis mängi esimeses reaalsuses mosaiigi-puzzle mänge. Iga tükikesega, mille sa teed nähtavaks, püüa oma teadvusega märgata alati suuremat pilti, kuni selgub tõde, mis on pildil. Kunagi ei ole liiast endale samal ajal meenutamast, et oled UNES!

Autor: Leonhard Järvis, unenägemismeister

Vaata lisa: Unerändur.ee

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid