Iga kriis ei pea tähendama sugugi katastroofi. Kõik kaotused ei tõmba meil pinda jalge alt. Üldiselt on inimeses olemas see jõud, millega minna läbi ka päris tõsistest kaotustest. Inimkonna elukogemus kirjeldab kaotusi ja loobumisi enamasti loomulike nähtustena. Me alustame oma elu loobumisega kaitsvast ja turvalisest emaüsast ning saame aasta-aastalt pidevalt tunda kaotusekibedust, mille me muudame edasipürgimise jõuks ja rõõmuks. Juba väikelaps loobub turvalisest maadligi roomamisest ja valib täiesti ebaturvalise kahele jalale tõusmise. Mingi kummaline sund tõukab teda aina katsetama, vaatamata tõusmisärevusele ja mahakukkumisvalule. Lapsena kaalub maailma avastamise tung üle tuttava ja turvalise säilitamise vajaduse. Me valime siis sageli pigem uudse ja ebaturvalise. Mingil hetkel täiskavanuna me enam nii uljad ei ole. Täiskavanute puhul hakkab selgemini ilmnema, et osa inimesi võtab rohkem riske ja teised vähem. Osa täiskasvanuid püüab pigem säilitada olemasolevat ja teine osa kipub sagedamini rahuldama oma seiklusjanu. Kindlasti on siin osaliselt küsimus meie isiksuse tüübis, aga kindlasti ka meie täiskasvanuks kujunemise loos. Mõlemad on olulised, et kujundada meid just selliseks, nagu me oleme. Kogemustel on sageli arvatust määravam roll meie eluhoiakutele, reaktsioonidele ja valikutele. Ka kaotuste kriisidega tulevad inimesed väga erinevalt toime. Isegi paljude omaduste poolest sarnased inimesed võivad keerulistes olukordaes väga erinevalt reageerida ja nende viis olukorraga toime tulla pigem ei kattu.

Minu vanaisa, kes oli üle kaheksa aasta Siberi kauges piirkonnas vangilaagris ja naases sealt nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt tervena, on ütelnud, et lootusetus tappis vangilaagris rohkem kui nälg ja raske töö. Minu meelest on selline kogemuslik tähelepanek väga kõnekas, et viletsa toitumise ja üleinimlikult raske töö ehk füüsilise piiripealsuse mõju polegi kõige suurema hävingu tekitaja. Palju enam hävitab meid ängistav tulevikukujutlus või siis koguni suutmatus kujutleda tulevikku. Mõlemal puhul haigutab meie perspektiivide kohal lootusetu tühjus. Toetudes oma kogemusele ja mitmetele kriisipsühholoogia uurijatele, võib kriisiaegse reaktsiooni tugevust mõjutavate teguritena esitada 6 tegurit, milleks on:

• käesolev eluolukord,

• olulised suhted ja nende iseloom,

• varasem elukogemus,

• baasturvalisuse määr,

• isiksuslikud jooned,

• abi kättesaadavus.

Käesolev eluolukord hõlmab meie praegusesse ellu kätketud elemente. Kui meil on parajasti n-ö hea aeg, siis on ka suurem meie võimekus kriisist tingitud muutustega paremini toime tulla. Kui käesolev eluperiood on nõudnud meilt juba rohkesti energiat - võib-olla oleme juba kogenud mitmeid järjestikuseid kaotusi ja me ei tunne end eriti hästi -, võib elujõud olla äärmiselt habras ja murdumispunkt saabuda ootamatult.

Olulised suhted ja nende iseloom. Me kõik oleme sotsiaalsed olendid ja suhted omavad eluga toimetulekus määravat rolli. Kui meie ümber on inimesi ja nendega koosolemine tundub meile meeldiv ning turvaline, siis on elumuutustest tulenevate raskuste kandmine kergem. Suhete mõju on aga vastupidine, kui kontakt teistega ei ole turvaline ja toetav ning me kogeme teistega seoses pigem mittemõistmist ja rahulolematust. Mittetoetavate peresuhete puhul võib teistest pereliikmetest selgelt eraldunud inimesel olla isegi kergem, kui ei pea kandma lisaks suhetepingetest tulenevat koormat. Lisaks on üksi elaval inimesel enamasti tekkinud pere asemele sõprade ring, kellelt saab toetust.

Varasem elukogemus määrab paljus ära meie reaktsioonide iseloomu. Kui meie elus on varasemate kriiside ja kaotuste korral leidunud piisavalt positiivseid lahendusi, siis kanname endas tõenäoliselt sisemist veendumust peatselt saabuvast tasakaalu taastumisest ja olukordade lahendumisest. Meie kogemus kinnitab, et asjad saavad korda ja elu läheb edasi vaatamata ka suurematele muutustele ja kaotustele. Vastupidine kogemus, kus kaotused on jätnud püsiva jälje ja tasakaalu taastamine pole õnnestunud, hirmutab meid, vähendab võimet avaramaks olukorra uurimiseks ja valmistab taas fataalset talumatult valulikku loobumist vastu võtma. Haiglas võib kohata inimest, kes kardab paaniliselt mõnda lihtsamat protseduuri ja on veendunud, et kõik läheb valesti, samas võib tõsist operatsiooni ootav inimene olla rahulik ja usaldada meedikuid, olgugi et ta teab võimalikke suuri riske. Esimese inimese varasem kogemus on olnud negatiivne või on talle vahendatud hirmutavaid kogemusi. Teise hoiak toetub varasemale positiivsele lahendusele. Sealjuures mõjutavad nii teadvustatud kui teadvustamata varasemad kogemused (baasturvalisuse määr).

Nagu eespool kirjeldasin, toibuvad kriisidest kiiremini tugeva baasturvalisusega inimesed, kes usaldavad neid ümbritsevat maailma ja on valmis avatult suhtlema. Selliseid inimesi saadab kandev veendumus, et kõik saab korda, sest elu ja ümbritsevat maailma saab enamasti usaldada. Sellise usalduslikkuse puudumine teeb aga kriisist toibumise keeruliseks. Madala baasturvalisusega inimestel võib olla küllalt suur risk jääda kriisiprotsessi kinni, ilma seda lõplikult lahendamata.

Isiksuslikud jooned hõlmavad inimest iseloomustavate ja teda teistest eristavate psüühiliste isiksusomaduste kogumit, mis on tema käitumise aluseks. Erinevad isiksuseteooriad kirjeldavad isiksuse jooni üsna erinevalt, aga kõik need teooriad näitavad ühtpidi inimeste sarnasusi, aga ka erisusi. See tähendab, et kuigi saame teha osalisi üldistusi ning aimata mingeid soodumusi reageeringutes, tuleb meil arvestada, et siiski pole alati ette teada, millisel moel inimene kriisiolukorras reageerib. Samas ei saa ka väita, et mingit laadi reageering on õigem ja teine mittekohane. Iga reaktsioon ja käitumisviis on kriisis loomulik. Paratamatult tuleneb siit ka, et mõni inimene läbib kriisi kergemini ja teine raskemini.

Abi kättesaadavus tundub ehk esmapilgul asjasse mittepuutuv. Ometi on teadmine abi olemasolust ja selle kättesaadavusest oluline perspektiivi kujundav element. Meid rahustab teadmine, et kui vaja, siis tuleb meile keegi appi. Teiseks rahustab meid teadmine, et abi on loodetavasti õigeaegne. Kui meil on hirm, et abi ei ole või see saabub liiga hilja, siis tõstab see meie ärevust. Kõrge ärevuse korral aga võime hakata mõtlematult tegutsema. Samuti võime hakata enda rahustamiseks ja liigse ärevuse vältimiseks abivajadust ilmutavaid märke eirama. Näiteks võib kaugel metsatalus elav inimene hakata endale iganädalaselt kiirabi kutsuma või vastupidi, ta jõuab tõsise haigusega arsti juurde nii hilises haiguse faasis, et ravida pole enam võimalik. Mõlemad äärmused võivad tuleneda hirmust, et abi ei ole vajadusel piisavalt kättesaadav.

Kõiki neid erinevaid punkte läbi mõeldes võib tekkida tunne, et inimese kriisides toetamine osutub võimatuks missiooniks. Liiga kirju pilt teeb nõutuks ja kui keegi soovis asuda hädasolijat aitama, võib ta sellest nüüd äkki pigem loobuda. Seetõttu püüan arutleda mõne minu jaoks kesksema punkti üle. Samal põhjusel olen ise kriisiabist mõeldes ja rääkides jäänud jätkuvalt astmelise kriisiprotsessi kirjelduse juurde. Kuigi tänasel päeval püütakse sageli astmelist käsitlust kõrvale lükata, süüdistades seda liigses lihtsustamises, pean siiski lihtsust ja struktureeritust oluliseks, et mõista, millist abi vajatakse ja kuidas seda anda (erinevatest kriisifaasidest või astmetest tuleb põhjalikumalt juttu edaspidi). Mis siis ikkagi inimest murrab? Tegelikult ei tea me keegi, kus on meie murdumispunkt ja mis selle mingil hetkel kätte toob. Kui ellu ei mahu enam raskust ja valu juurde, võib saabuda küllastumine. Ometi ei pea see sugugi nii olema. Kui saadakse vajalikku toetust või leitakse õigel hetkel sobiv lähenemine, mis aitab jõudu säästa ja taastada, ei pea keegi ennast kriisipööristes kaotama.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Naatan Haameri raamatust "Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad"

Naatan Haamer on hingehoidja, pereterapeut, superviisor, leina- ja kriisinõustaja ning koolitaja ja õppejõud, kes on 30 aastat olnud abivajajatele - väikelastest eakateni - toeks nende elukriisides. Hingehoidlikku tööd alustas ta Viljandi noortevanglas 1990. aastal, 1995. aastast töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis. Alates parvlaeva Estonia katastroofist on Naatan pühendunud ka kriisiabitööle. Laste ja Noorte Kriisiprogrammi liikmena on ta paar aastakümmet kuulunud laste leinatoetuslaagreid korraldavasse meeskonda ning toetanud lapsi ja noori pärast nende valusaid kaotusi nii koolides kui ka lasteaedades

"Raamat avab kriisi ja leina teemasid üsna omanäolisel moel. Autori ainulaadne lähenemine täiendab värskendavalt kriisipsühholoogia tuntud arusaamu. Lisaks muudab raamatu omalaadseks poeetiline stiil, mis annab keeruliste teemade arutlusele kergust ja selgust. Naatani sõnade tagant kumab läbi mõistja, lohutaja, lootuse ja tähenduse andja, jutuvestja, fotograaf ja luuletaja. "
Maire Riis Laste ja Noorte Kriisiprogrammi juht, traumaterapeut

Raamat sobib teejuhiks neile, kes otsivad kriisis olles julgustust ja väljapääsu, kuid pakub inspiratsiooni ja mõtteainet ka neile, kes on võtnud endale abistaja ja toetaja rolli.

Suure elu- ja töökogemusega kriisipsühholoog Naatan Haamer jagab rohkelt nõuandeid, kuidas elukriisidest läbi tulla ning keerulisel ajal üksteisele toeks olla.

Esikaane foto "Tiivad" 2014
projekt "Ansel"
Kaupo Kikkas