Kas elamisel on mingit olulisust, mingit mõtet, mingit väärtust? Küsimus on: kas elul ja elamisel on mingi eesmärk, mida saavutada? Kas leidub mingi koht, kuhu te elades ühel päeval jõuate? Elamine on abinõu; tulemus, saavutus, kuskil kaugel on eesmärk. Ja see eesmärk annab elamisele olulisuse. Kui eesmärki pole, on elu kindlasti mõttetu; Jumalat on vaja selleks, et anda teie elule olulisus.

Kõigepealt hakake eraldama eesmärki ja vahendeid. Muidu see lõhestab teie meele. Teie meel küsib alatasa: miks? Mille jaoks? Kõik, mille kohta pole vastust, et mille jaoks, hakkab tasapisi teie silmis oma väärtust kaotama. Nõnda on armastus muutunud väärtusetuks. Mis mõtet on armastusel? Kuhu ta teid viib? Millist saavutust armastus pakub? Kas jõuate mingisse utoopiasse, mingisse paradiisi? Nõnda vaadates pole armastusel muidugi mitte mingit mõtet. Armastus on mõttetu. Mis mõtet on ilul? Te näete päikeseloojangut - olete pahviks löödud, see on nii ilus, aga iga idiootki võib küsida: "Mis on selle mõte?", ning teil pole mitte mingit vastust. Ja kui sellel kõigel pole mõtet, miks te siis õhkate tarbetult mingi ilu üle? Ilus lill või ilus maal või muusika ja luule - neil pole mitte mingit mõtet. Need pole argumendid millegi tõestamiseks ega abinõu millegi saavutamiseks. Elu koosnebki ainult sellistest asjadest, mis on mõttetud. Lubage ma kordan: elu koosnebki ainult sellistest asjadest, mis on mõttetud ja tähtsuseta - tähtsuseta selles mõttes, et neil pole eesmärki, need ei vii teid kuhugi ja te ei saa neist midagi. Teisisõnu, elamine on iseenesest oluline.

Abinõud ja eesmärgid on koos, mitte eraldi. Läbi ajaloo on võimuahnete strateegia olnud selline, et abinõu on abinõu ja eesmärk on eesmärk. Abinõud on kasulikud, sest viivad eesmärgini. Kui need eesmärgini ei vii, on need mõttetud. Sel moel on hävitatud kõik tõeliselt oluline. Teile on pähe määritud asju, mis on absoluutselt ebaolulised. Rahal on mõte. Poliitilisel karjääril on mõte. Mõtet on olla religioosne, sest see tähendab abinõud taevasse ja Jumala juurde pääsemiseks. Äril on mõte, sest tulemus on otsekohe näha. Äri muutus oluliseks, poliitika muutus oluliseks, religioon muutus oluliseks; luule, muusika, tants, armastus, sõbralikkus, ilu, tõde on kõik teie elust kadunud. Lihtne strateegia hävitas kõik selle, mis teeb teid oluliseks ja annab teie olemisele ekstaasi. Aga skisofreeniline meel küsib: "Mis mõtet on ekstaasil?"

Inimesed on minult küsinud, sajad inimesed: "Mis mõte on meditatsioonil? Mis kasu me sellest saame? Esiteks on selles väga raske meisterlikkust saavutada - ja isegi kui see õnnestub, mis on siis lõpptulemus?" Väga keeruline on neile inimestele selgitada, et meditatsioon ise ongi eesmärk. Sellest kaugemat eesmärki pole. Kõik, mille eesmärk on asjast endast kaugemal, on vaid keskpärase meele jaoks. Kõik, mille eesmärk seisnebki asjas endas, on tõeliselt intelligentsete inimeste jaoks. Kuid te näete, kuidas keskpärane inimene saab riigi presidendiks, peaministriks; kuidas temast saab riigi rikkaim inimene, paavst, usujuht. Nad kõik on keskpärased inimesed, kelle ainsaks pädevuseks on nende keskpärasus. Nad on kolmanda järgu inimesed ja põhimõtteliselt skisofreenilised. Nad on jaganud oma elu kaheks: eesmärgiks ja abinõuks. Minu eesmärk on totaalselt teistsugune: muuta teid üheks tervikuks. Seega soovin ma, et elaksite lihtsalt elu nimel.

Luuletajad on defineerinud kunsti kunsti enda pärast, seal taga pole midagi muud: kunst kunsti pärast. Keskpärastele see ei meeldi, sest nemad peavad asjade üle arvet raha, positisiooni ja võimu järgi. Kas luulelooming teeb sinust riigi peaministri? Ainult siis on asjal mõtet. Tegelikult aga võib luule muuta sind vaid kerjuseks, sest kes ostaks sinu luulet? Olen tuttav paljude geeniustega, kes elavad nagu kerjused sel lihtsal põhjusel, et nad ei leppinud keskpärase eluviisiga ega lasknud endal muutuda skisofreeniliseks. Nad elavad - loomulikult on neil rõõm, millest ükski poliitik kunagi midagi teada ei saa, neil on teatud kiirgus, millest ükski miljardär midagi teada ei saa. Nende südamel on kindel rütm, millest nõndanimetatud religioossetel inimestel pole aimugi. Ent mis puutub välisesse, siis on ühiskond alandanud nad kerjuse kombel elama.

/.../

Siin ja praegu pole sinu elul mõtet. Siin oled sa ainult vahend, redel. Kui sa redelit mööda üles ronid, siis võib olla leiad ühel päeval oma elu, Jumala, eesmärgi, tähenduse või ükskõik, mis nime see ka ei kannaks. Aga ma ütlen teile, et teie olete tähendus, olulisus; ja elamine iseensest on loomuomaselt täielik. Elule pole vaja mitte midagi juurde lisada. Kõik, mida elu vajab, on see, et elaksite totaalselt. Kui elate ainult osaliselt, siis vajate põnevust, et end elavana tunda. Nagu iga masinavärk, mis töötab ainult osaliselt... Näiteks kell: kui töötab ainult sekundiosuti, mitte aga minuti- ega tunniosuti - kui liigub ainult sekundiosuti -, mis otstarve sellel kellal siis on? Mingi liikumine on, teatud osa töötab, aga kui kogu tervik ei tööta ega ole harmoonias, ei sünni sellest mingit laulu.

Olukord ongi selline: igaüks elab osaliselt, väikese osaga. Te küll häälitsete, aga ei suuda produtseerida laulu. Te liigutate käsi ja jalgu, aga sellest ei sünni tantsu. Tants, laul ja olulisus saabub teie olemisse otsekohe siis, kui te funktsioneerite tervikuna harmoonias ja kooskõlas. Siis te ei küsi selliseid küsimusi, et kas elamisel on mingit mõtet - siis te teate. Elamine ise ongi mõte. Mingit muud mõtet pole.

Kuid teil pole lubatud jääda ühtseks ja terviklikuks. Teid on jagatud ja lõigatud mitmeks tükiks. Mõned osad on täiesti suletud - nii kinni, et teil pole aimugi, et need osad kuuluvad teile. Suur osa teist on visatud keldrisse. Suur osa teist on niivõrd hukka mõistetud, et kuigi teate: see osa on teis olemas, ei julge te aktsepteerida, et tegemist on osaga teist - te jätkate eitamist, te jätkate selle osa mahasurumist. Me tunneme ainult väikest osa, mida nimetatakse südametunnistuseks. See on sotsiaalne toode, mitte loomulik nähtus. Ühiskond loob selle teie sisse, et teid sealtkaudu kontrollida. Konstaabel on väljaspool, kontrolliv kohus on väljaspool. Aga südametunnistus on sees ja seetõttu hoopis jõulisem. Sellepärast antakse teile isegi kohtus kõigepealt kätte piibel. Te annate vande, käsi piiblil, sest kohus teab, et kui olete kirstlane, panete käe piiblile ja ütlete: "Tõotan rääkida tõtt, täielikku tõtt ja ainult tõtt!", siis teie südametunnistus sunnib teid rääkimagi tõtt, kuna olete andnud vande Jumala nimel ning puudutanud piiblit. Kui te valetate, heidetakse teid põrgusse.

Kui inimene ennevanasti kätte saadi, heideti ta vangi kuudeks, mõneks aastaks. Ent nüüd heidetakse ta igaveseks põrgusse. Isegi kohus tunnistab, et piibel, "Bhagavadgita" ja koraan on vägevamad kui kohus, sõjavägi ja armee. Südametunnistus on inimkonna üks õelamaid leiutisi. Esimesest päevast alates pärast lapse sündi hakkame temasse tekitama südametunnistust; väikest osakest, mis hakkab hukka mõistma kõike seda, mis ühiskonnale sinus ei meeldi ning kiitma kõike seda, mida ühiskond sinus näha tahab. Sa pole enam terviklik. Südametunnistus sunnib teid pidevalt üle õle vaatama - Jumal vaatab. Jumal vaatab iga tegu, iga mõtet. Nii et ole valvel!

Isegi mõtete osas ei lubata sulle vabadust: Jumal vaatab. Mis Piiluja Peeter see Jumal küll on? Ta piilub iga vannitoa lukuaugust; ta ei jäta sind üksi - isegi vannitoas mitte? Maailmas on hõimusid, kus isegi siis, kui unes on nähtud midagi valet, pead hommikul minema selle inimese juurde... Näiteks oled unes kedagi solvanud - hommikul pead minema ja vabandama: "Anna mulle andeks, solvasin sind öösel unenäos; mul on väga kahju." Ühiskond kontrollib isegi unenägusid. Sul pole lubatud isegi und nähes olla sina ise.

Allikas: Osho "Eneseaustuse vägi", kirjastus Pilgrim