"Saaks see hullus juba läbi", "saaksime ometi vana elu juurde tagasi pöörduda", "teeme need vaktsiinid nüüd kiiresti ära ja läheme normaalse eluga edasi" - kõik on vist midagi sarnast mingis meediaruumis näinud. Leina üks olulisi momente on klammerdumine mineviku külge - ma tahan, et kõik oleks nii, nagu enne.

Kunagi Aasias elades imetlesin sealsete elanike oskust jätta minevik minevikku ja arvestada, et kui on olnud mingi suur muudatus, siis tuleb kohaneda nö uue normaalsusega. Vana taga nuttes või hellitades lootust, et vana elu ühel hetkel maagiliselt taastub - see vaid raskendab ja pikendab leina.

Seepärast ma jagangi mõtet, et lubataks endal lahti lasta sellest, mis oli. Enne-koroonat-normaalsus ei tule tagasi, selleks on maailm juba liiga palju muutunud ja mingil hetkel tuleb lihtsalt ausalt sellele otsa vaadata, ükskõik kui valus see teadmine ka poleks.

Avades enda südame ja meele uuele, on võimalik kohaneda, õppida uutmoodi reaalsusest rõõmu tundma, leida üles need hetked ja kohad, mis toetavad. Suhtudes järgmisesse hetke heasoovliku uudishimuga ja loobudes klammerdumisest minevikku on ka palju lihtsam toime tulla selle "vana normaalsuse" kaotusega.

Olen nõus, et elu võib praegu olla väga raske, hirmutav ja segadusttekitav, kuid see, mis edasi saama hakkab, on suuresti perspektiivi asetuse küsimus. Kui vaatame tulevikku, on lootus, et paraneme leinast. Kui jääme vaatama minevikku, võime leinamisse kauaks kinni jääda. Mida teeksid sina täna teistmoodi, kui sa päriselt võtad vastu teadmise, et meie elu on pöördumatult muutunud.

Autor: Kaia-Kaire Hunt

Loe lisaks: Leina müsteerium