Mingeid eelnevaid aistinguid või aimdusi ei esinenud ja pärast esmast ehmatust tegi Mart sammu tundmatu suunas. Sellele vastas tulnukas peatumisega, pöördus ümber parema õla ja lahkus sama helitult piki koridori, sammus välisukse poole ning kadus läbi lukustatud ukse. Mart kontrollis ust, vaatas koridori - tulemusteta. Ta suhtus juhtunusse seletamatu argipäevasusega ja lahkus kodust magamistoas puhkavale vennale sõnagi lausumata.

Umbes poolteist tundi hiljem vaatles 17aastane vend Ivar samas korteris sarnast olendit elutoa ja magamistoa uksel. Ivar oli voodis pikali ja talle tundus, et ta virgus mingi piiksu peale, millele ta ei osutanud tähelepanu ja mida ta arvas tulevat elektrikellast. Hetke pärast ilmus ukseavasse pikk, sportlik, aasialik tume mehesiluett (vaatlejale oli taustaks suur hele elutoa aken). Ivar lükkas teki pealt ära, kargas püsti ja midagi kaalumata suundus kuju poole, tundes soovi tal puusa kohalt käega kinni haarata. See oli spontaanne ja kaalumatu reaktsioon. Koridori sammudes helendas kuju juba rohekalt. Vaatamata oma tasapinnalisusele, oli kujul külgvaade olemas. Ta kadus samuti ukse sisse, kuid teisel pool ukseservas. Ivar lahkus sama nõutult kui vennas.

Umbes tund hiljem saabus noormeeste vanaema. Kodus polnud kedagi. Memm läks kööki korda üle vaatama ja korraga kuulis, et keegi on koridoris. Ta arvas, et tuli Mart, ja hõikas teda. Vastust ei tulnud. Ta astus sammu kõrvale, et vaadata koridori, kuid ehmus, sest piki koridori liikus vaikselt elutoa poole sihvakas tume meesterahvas. Vanaema üllatus oli sedavõrd suur, et ta esitas valjuhäälselt retoorilise küsimuse, kas nähtu on Jumalast või saatanast. Elutuppa jõudnud kuju reageeris vanaema hüüatusele pöördumisega. Pöördel olid selgelt jälgitavad kuju asiaatlikud näojooned, laiad õlad ja peas olev kandilisena tundunud peakate. (Vanaema võrdles nn põigiti oleva kokamütsi või padjapüüriga.) Möödasammuv figuur sisenes ja kadus uksest uksepiida kohal.

Õhtune pereringi kohtumine tõi ebatavalise vaatepildi ilmsiks. Kõik olid väga imestunud. Pereema oli nõutu, sest tundus, et ei oska kuskilt abi leida. Kirjalikud pöördumised teadusasutustesse ei andnud tulemusi, soovitati vaid otsida Tallinnas mingid parauurijad või ufouurijad.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Igor Volke raamatust" Täiendatud ufopäevikud".