Jagan oma mõtteid seoses selle hinnaga psüühikale. Psüühika kogeb sellist järsku suurt muutust kollektiivse traumana. Trauma olukorras, eriti kui see kestab määramatult pikalt ning on vastakat informatsiooni, palju segadust ja teadmatust, asetub psüühika ellujäämisrežiimile, hakkab säästma energiat jättes psüühika kõrgemad funktsioonid, eelkõige mõtlemise, tahaplaanile. Inimene võib kaotada oma eneseteadlikkuse ning nõrgeneda võib minatunne ning psüühikat koos hoidva keskme tunnetus. Nii võivad toimuva varju jääda ka üksikindiviidi iseteadlikkus, omanäolisus ja potentsiaal, mille tagajärjel saab inimest käsitleda umbisikulise massina ning suhtuda temasse kui objekti, keda on võimalik allutada, mõjutada, sundida. Carmen Pritson nimetas sellist seisundit (ilma halvustamata) oma hiljutises facebook'i live's lambaks olemiseks, viidates, et lammas on see, kes ei otsusta ise, vaid teeb nii nagu tehakse ja järgib karja suunda. Sellises olukorras võib isiksus ellujäämise nimel ära anda oma vabaduse, asetuda orjastaatusesse. On diskuteeritav, kas ta valib selle seisundi või on sunnitud selleks ning tal ei jää muud üle. Hirmuseisundis, võimetuna iseendast lähtuvalt mõelda, kardab inimene oma elu pärast ning lülitub sisse madalam ellujäämismehhanism, mis jätab kolm võimalust - põgeneda, võidelda või tarduda.

See viirus, koos temaga kaasneva surma ja surmahirmuga, ei ole midagi konkreetset, millele saaks vastu astuda füüsilise jõuga ehk võidelda nagu võideldakse sõjas vaenlasega. Niisamuti ei saa tema eest põgeneda ega peitu pugeda, sest ta on meie sees ja meie ümber. Ka tardumine ei aita, sest see viirus levib ja toimetab pea igal pool ning tardudes jääks ju elu elamata.

Kui inimene on ellujäämisrežiimil selliste valikutega ja võimalike toimetulekumehhanismidega, mis kõik on takistatud või ei toimi, siis psüühika reageerib sellele. Reageerib ärevuse ja depressiooniga. Esimest iseloomustab seesmiselt pidevalt kogetav paaniline alarm lootusetus olukorras, mille tagajärjel psüühika võib kuumeneda üle ja variseda kokku. Teist iseloomustab alla andmine, iseenda väest ja võimekusest loobumine, passiivsus ja enesesse tõmbumine. Sellises olukorras haarab inimene kinni millest iganes, mis lubab talle võimalust pääseda. Kahjuks tihtipeale igasuguse kriitikata ega endast lähtumata, sest tuletan meelde, mõtlemine ei tööta sellises seisundis normaalselt.

Lahenduse pakkuja ja abivajaja vahel kerkib sellises olukorras tugevalt esile ebavõrdne võimusuhe, mille olemusest on kirjutanud Michel Foucault oma teoses "Valvata ja karistada. Vangla sünd." Hetkel on selles rollis valitsus ning ravimifirmad. Samuti on teadvustanud võimu kuritarvitamise ohte õiguskantsler Ülle Madise, vaata videot SIIT.

Võimusuhte igapäevast ja tagajärgedest inimpsüühikale kirjutab äärmiselt detailselt ja sügavalt Victor Frankl kirjeldades oma koonduslaagri kogemusi teoses "... Ja siiski tahta elada".

Kui see postitus on liiga pikk ning pole ka võimalust süüvida Lotmani või Foucault teostesse, siis panen südamele lugeda kasvõi paar lehekülge Ants Parktali artiklit kollektiivsest traumast "Lähimineviku traumade haavad", et meenutada, kust me tuleme ja miks võiksime olla eriti tähelepanelikud praeguses olukorras. Traumamustrid kipuvad korduma. Mulle on psühholoogina ilmselge, et see, mis praegu toimub on juba traumatiseerinud terveid ühiskondi, kogukondi, peresid ja indiviid, me kõik oleme traumatiseeritud.

Trauma on keerukas ja mitmetasandiline nähtus ja sellest taastumine aeganõudev. Äsja ilmus ka eesti keeles trauma olemust lahkav Bessel van der Kolk'i teos "Keha peab arvet". Traumaga kaasneb lein. Praegu leinatakse endise elu, töökoha, inimsuhete, elukorralduse, liikumise, kultuuri ja meelelahutuse kättesaamatust, muutumist või kadumist. Victor Frankl kaotas peaaegu kõik, kuid tal õnnestus kuidagi ellu jääda hullemaski situatsioonis. Ka paljudel eestlastel, kes ei allunud võõrvõimule ning julgesid lähtuda oma sisetundest, oma juurtest, pärandist ning teatud põhimõtetest, keda hoidis elus usk, tulevikunägemus, eneseaustus, mõistmis- ja empaatiavõime, jäid ellu.

Mul on siiras soov, et ka praeguses kriisis oleks võimalikult palju inimesi, kes jääksid ellu ja terveks. Võrreldes inimkonna ajaloos läbitud sõdade ja haigustega, ka meid puudutanud katkuga, on selge, et see viirus ei ole meile eksistentsiaalselt ohtlik. Küll aga on eksistentsiaalselt ohtlikud selle viirusega kaasas käiva sotsiaalse ja psühholoogilise katastroofi mõjud ja hind. Seepärast räägin ma lõpetuseks kahest tundekolmikust, milles vahet tegemine võiks anda võimaluse vaimselt terveks jääda kaotamata iseennast, oma vabadust ja isikupära.

Minu jaoks ei ole vahet, kas inimene kannab maski või ei kanna, kas ta on vaktsineeritud või ei ole... minu jaoks on tähtis, kas valikud, milleni inimene nendes küsimustes jõuab, tulenevad hirmust ja süütundest (ka hirmutamisest ja süüdistamisest), mis on viinud inimese ellujäämisrežiimile ning avanud ukse karjamentaliteedile või on inimene leidnud keset kriisi üles iseenda, koos tunnete ja mõtetega, mida tal on võimalik väljendada, jagada, mahutada ja sünteesida ilma, et teda karistataks välja heitmise, mõnitamise või kinni panemisega. Viimasel ajal tundub, et see oht on olemas.

On hulk inimesi, keda valdab praegu järgmine tundekolmik: KURBUS, VIHA, KAASTUNNE. Kuulun ka ise nende inimeste hulka. Ma olen kurb, sest elu ei ole enam endine, et ei saa suures osas reisida, sportida, kultuurisündmustel osaleda. Et inimesed ei käi enam ringi ega kohtu selleks, et luua üheskoos midagi, mis laeb. Ma olen vihane, sest ma ei ole saanud seda olukorda valida, ma ei tea, kuidas või millest see pandeemia sündis, kes selle eest vastutab. Ma olen vihane, et ma ei saa end paljudes vormides teostada, kuid ma ei ole vihane inimeste peale, kes on ükskõik, milliste valikute või otsustuste puhul praeguses olukorras hädas. Hädas on nii valitsus, teadusnõukogu, eesliinitöötajad, õpetajad, lapsevanemad, eriti ka lapsed, kõik. Ma ei vihka ühtegi vaktsiinisüstijat ega ühtegi vaktsiinisüsti tegemata jätjat, niisamuti ei maski kandvaid inimesi ega ilma maskita liikujaid. Ma tunnen kaastunnet. Sügavat kaastunnet, sest ma tean ja tajun kui raske selle kriisi ja traumaga toimetulek on ja olema saab meile kõigile ning millised tagajärjed sellel on vaimsele tervisele.

Veelkord, sellest kirjutavad nii Parktal kui Frankl. Kaastundeks on aga vaja, et inimesel on endal veel ressursse, et ta ulatub veel mujale ja kaugemale kui iseenda seisund. See tähendab, ta peab olema sisemiselt tasakaalus ning ta Mina peab olema veel piisavalt terviklik ning tulema toime sisemise ja välise stressiga. Vaid endas tervikut kogev inimene suudab leida lisaressursse mõistmaks ka teist, ka sellist teist, kes on endast erinev või isegi vastandlik. Kaastunne/empaatiavõime on sallivuse eeldus. Kurbuse ja viha väljendamiseks on vaja anumat - inimest, kes võtaks kurbuse vastu, aktsepteeriks ja mõistaks. Või siis on vaja tegevust, mille kaudu saab tunde välja elada ja maandada. Praegustes tingimustes on suurele osale ühiskonnast need vajalikud väljundid tagamata. Samas on kurbus ja viha loomulikud tunded ja kui neid osatakse ise või üheskoos transformeerida, siis psüühika jääb terveks ning inimene saab elada edasi ilma ennast kaotamata. Järelikult tuleb võtta ise vastutust oma tunnete eest, mitte projitseerida neid teistele ega elada neid teiste peal välja.

Ja siis on suur hulk inimesi, keda valdab hetkel ka teine tundekolmnurk: DEPRESSIIVSUS, ÄREVUS, VASTANDUMINE. Inimene on depressiivne, kui ta on ära lõigatud oma tunnetest, kui ta ei saa usaldada oma sisetunnet, kui tal on kadumas usk võimalusse muuta olukorda ning kui tal ei ole tunnet, et ta saab ise midagi teha, et temast sõltub ka midagi. Praeguses olukorras kujundab ja süvendab meie kollektiivne avalik hääl justnimelt depressiivsust ning inimesed, kelle Mina ei ole piisavalt tugev, kelle sotsiaalne, majanduslik, kultuuriline ja ka psühholoogiline seisukord ei ole piisav, on eriti tundlikud ning vastuvõtlikud sellise tekitatud ja võimendatud depressiivsuse osas. Ja loomulikult ei taha keegi selle eest võtta vastutust.

Teisalt, on inimene ärev, kui ta on ära kaotanud või ta elab keskkonnas, kus pole rahu. Ärevus seisneb pidevas alertsuses, tundes, et kogu aeg võib midagi juhtuda ja see, mis juhtuda võib on ohtlik, võib-olla, et isegi eluohtlik. Ärev inimene on kõrgendatud tähelepanuga ja võtab vastu võimendatud tundlikkusega igasugust infot - kõike, mida ta kuuleb või näeb. Seega ta ei saagi rahu kogeda, kui seda stiimulit lõputult peale tuleb. Oleme praegu ka kollektiivselt ärevad, sest infot on aga ei ole kindlust, et on olemas miski, mis lahendab ära olukorra ja toob rahu.

Enamus pöördeliste aegade õppetunde maailma ajaloost on näidanud, et mitte ükski materiaalne rikkus ega imeravim ei garanteeri inimesele sisemist rahu. Pigem sõltub see enese tundmaõppimisest, usaldamisest ning vaimsusest. Seetõttu sünnivad pöördelistel ajaloolistel momentidel ka uued vaimsused ja õpetused või siis vastupidi režiimid, mis hirmuvalitsemise kaudu püüavad alla suruda inimeseks olemise põhialuseid. Hetkepaanikas on meil kahjuks vähe jäänud ruumi vaimsusele. Selle asemel on ellujäämisrežiim ning enesekaotamine.

Kolmandaks, inimene vastandub olukorras, kus ta ei saa ega suuda üles leida iseennast või on sunnitud valima poolust. Sedalaadi surve psühholoogiline taust seisneb alateadlikus hirmus saada välja heidetud, jääda ilma kogukonnast, kuuluvusest, tunnustusest. George W. Bush ütles omal ajal sõdides: "Either you are with us, or with the terrorists". Vastandumine ühes pooluse valikuga annab meile ajutise, tingliku rahu, pettekujutelma sellest, et hingerahu sünnib "õige pooluse" valimisel. Vastandudes me hülgame poole iseendast. Kriisisituatsioonis või hädaolukorras pooluse valimine ei anna inimesele kunagi teda ennast ega hingerahu. Iseenda ja sellega kaasneva hingerahu võti seisneb pooluste ületamises, sünteesis, hüppes, ümbersünnis. Neil teemadel kõnelevad pea kõik vaimsed õpetused, religioonid, läänes on seda mõõdet avanud eksistentsialism Kierkegaard'i, Arendt'i, Camus', Sartre'i, Dostojevski ja paljude teiste teostega.

Kokkuvõtteks, kriisid ja nendega kaasnevad traumad on paratamatud. Nende kaudu muutub ja muundub maailm, ühiskond ja inimesed. Loomulikult võib muutustega lihtsalt kaasa voolata, kuid kui meile on antud võimekus vaadelda, mõelda, kõhelda, arutleda, analüüsida, luua, sünteesida, ise valida ja otsustada, siis miks mitte seda kasutada. Igasugused valikud ja otsused eluteel on õppetunnid. Me ei tea praegu, kellel on õigus või mis on tõde selles kriisis. Võib-olla saame seda objektiivsemalt käsitleda alles paarikümne või saja aasta pärast. Aga minu soov on, et inimesed saaksid vähemalt valida, vastutada ja vajadusel ka võidelda selle eest, et psüühika püsiks terve.

Selge on see, et praegu oleme katki ja vajame kriisi üle elamisel toetust, mõistmist, taastumisvõimalusi ning ka vahet tegemist kahe tundekolmiku vahel, millest esimene jätab meid ellu ja tagab meile minimaalse vaimse tervise ning peaks alles jätma ka mõtlemisvõime. Teine aga tõukab meid kollektiivsesse enesekaotusesse, vaimutõppe, mille tagajärgi ja järelvõnkeid võime tunda veel mitu põlve. Ma ei soovi maksta nii kõrget hinda ning seetõttu otsin võimalusi väljendamaks oma päris tundeid, jätkan suhtlust sõprade ja lähedaste inimestega, liigun ja loon ka meelelahutust ning hoian ühendust vaimujõuga. Nii jääb ka ruumi, et mahutada ja mõista neid, kes täna vajavad tuge või on kriisi tõttu kaotanud enda.