Virtuoos võib võtta ka vineerist lõigatud kitarrinäraka ja mängida sellel siiski sellist muusikat ning sellise tooniga, et ka kõige ilusamad laululinnud tunnevad end tõeliste varestena. Samal ajal kui mõni uhke, kallist puidust ja parimate helipeadega kitarr võib kõlada oskamatu käes hingetult või tühjana. Või siis olla hinnale vaatamata lihtsalt isikupäratu kõlaga. Nii on ka inimestega. Visuaalselt kõige esteetilisema keha sees võib end varjata seksuaalselt kinnine nartsissist, kes on oma välimusest nii lummatud, et jääb kinni pealiskaudsusse ning unustab enda tohutut potentsiaali kasutada ja arendada. Iga muusikainstrument kõlab ka lõpuks atonaalse käkina, kui teda aeg-ajalt ei seadistata ega timmita.

Võib-olla olen nüüd liiga karm, aga mis kasu on Dorian Gray tüüpi inimesest, kes selle asemel et sisemiselt avaneda ning enda siseilmas rikkust ja oskusi kasvatada, püüab meelelise ilu lummuses meeleheitlikult kaduvat säilitada? Me kõik oleme kohanud ilueedidest mehi või sisutühje mimme. Kogu nende aur ja energia on suunatud ainult sellele, et seksikad näida, aga voodis meenutavad pigem kasepakku või meritähte kui elusat plastilist ja võimekat armastusekunsti ninjat.

Voodirõõmudes on ainult lollpea individualist. Tõeline maagia avaneb neile vähestele, kelle peenhäälestus on suunatud andmise ja vastuvõtmise kunsti arendamisele ning energiate oskuslikule käsitlemisele. Ja nemad rokivad voodis meeleliste naudingutega tõenäoliselt ka ühe partneriga ükskõik mitukümmend aastat. Sest neil puuduvad mustrid, nad on voogamises ja pidevas tunnetamises ning muutumises. Juba aastatuhandeid on teada, et armatsemiskunst on lähim taevastele, mida maa peal tunda võime. Ühtesulamine, ühekssaamine ja katarsis.