Ärevuse juuri võib leida väga paljudest kohtadest - perekonnaloost, kooli ja religiooni mõjudest, ülemaailmsetest, kultuurilistest või sotsiaalsetest sõnumitest. Kui sa mõistad oma ärevuse päritolu, siis aitab see ärevust normaliseerida, mis seejärel leevendab häbil põhinevat uskumust, et ärevus tähendab, nagu oleks sinuga midagi viltu.

Nüüd me teame, et ärevusel on geneetiline komponent ja et kui üks su vanematest heitles ärevusega, siis ilmselt koged ka sina ärevust. Sinu geenides ei ela mitte ainult eelsoodumus, aga ka see, mida me näeme rollimudelina oma kodus varases lapsepõlves, on samuti võimsam, kui meile on sõnadega õpetatud. Teisiti öeldes, kui sa oled näinud, kuidas su vanem(ad) võitlevad ärevusega või pidevalt muretsevad, ilma et nad võtaksid meetmeid, et õppida, kuidas sellega tõhusalt toime tulla, siis oled sa ilmselt selle mudeli omaks võtnud. Kui ma küsin oma klientidelt, kas nende vanematel oli ärevus, siis on vastus alati jah.

Oluline on märkida, et isegi kui su esivanemad olid kroonilised muretsejad ning su vanem(ad) kannatasid ärevuse või depressiooni all, pole sina määratud elama oma ülejäänud elu ärevusega. Ehkki see informatsioon aitab sul aru saada, kust sa tuled, ei pea see määrama ära seda, kuhupoole sa lähed. Ärevuses meel usub, et sa alati võitled ärevusega, et sa kunagi ei tunne end hästi. Ärevil meel kipub võtma kõike mustvalgelt, arvab, et kõik või mitte midagi, ning see tähendab, et kui sa kasutad sõnu nagu mitte kunagi ja alati, siis tead, et oled sattunud ärevuse mõju alla. Kui sa oled selle raamatu läbi lugenud, siis ma soovitan sul hästi tähele panna, kui sul selline hoiak ilmneb, ning püüda tegeleda sellega oma aju teise osaga, mis võib öelda midagi niisugust: "Minu minevik ei määra mu tulevikku. Kui ma lasen täpse informatsiooni ja teadlikkuse valgusel neile valusatele mustritele paista, siis võin minna mööda uut trajektoori".

Ühel tasandil tähendab ärevus vääriti läinud tundlikkust. See tähendab, et su tundlikku loomust (ja jällegi, igaüks on oma tuumalt tundlik) ei koheldud õrnalt ja lahkusega ning su vanemad ei teadnud, kuidas juhtida sind läbi suurte tunnete (kurbus, viha, armukadedus, üksildus, pettumus, frustratsioon, kui nimetada vaid mõnda) ning pakkuda rituaale või harjutusi, et aidata sul toime tulla teadmisega surmast. Selle asemel häbistasid nad sind selliste sõnumitega nagu "Saa sellest üle" või ei teinud sinu suurtest tunnetest välja, sest neil polnud aimugi, kuidas nendega hakkama saada (nad polnud kunagi õppinud iseendas nendega toime tulema) ning tundlikkusel polnud muud võimalust kui muutuda ärevuseks. Selles mõttes on ärevus kaitsemehhanism haavatavuse vastu, kui koged inimlikke suuri tundeid. Ärevus kui vaimne seisund paneb sind minema oma südamest mõistuse turvalistesse tubadesse. See oli suurepärane kaitsemehhanism, mis kunagi teenis sind hästi.

Kui töötan täiskasvanud klientidega, kes ärevusega võitlevad, küsin sageli: "Kas sa võitlesid ärevusega ka lapsena?". Vastus on peaaegu alati jah. Huvitaval kombel järgib ärevuse ja pealetükkivate mõtete ilmnemise trajektoor alati sama rada: see algab muretsemisega, et midagi juhtub vanematega ("Aga kui mu ema ära sureb?"), seejärel tulevad pealetükkivad mõtted seksuaalsusest ("Aga kui ma olen gei/hetero?"). Teeme selle selgeks: keegi, kelle orientatsioon on heteroseksuaalne, mõtleb korduvalt, kas ta pole gei, ja inimene, kes on gei, kinnistub mõtte külge, et ta on ehk hetero. Samuti on väga oluline mõista, et sundmõtetel seksuaalsest orientatsioonist pole midagi tegemist seksuaalsusega, vaid need on mõistuse katsed leida kindlust, kui ärevus on võimust võtnud. Kinnituse otsimine, et sellele küsimusele vastata, ainult tugevdab ärevust - see peab olema suunatud põhjusele. Seksuaalsuse ärevus muutub seejärel tervisega seotud ärevuseks. Ja lõpuks, kui kliendid minu juurde jõuavad, on neil suhte, raseduse või karjääriga seotud ärevus. Lugusid on igasuguseid, aga nende taga on üks ja seesama vajadus - leida kindlust ja turvatunnet - ning see algab lapse tundega, et ta triivib alati muutuvate ja teda enda alla matvate emotsioonide merel, ilma et täiskasvanud aitaksid tal nendega toime tulla, kuni laps on võimeline seda ise tegema.

Perekonna kõrval on koolisüsteemis palju tahke, mis suurendavad ärevust, nagu sotsiaalne surve kohaneda ja saavutada õppimises häid tulemusi. Enamgi veel, vähemalt 20 protsendil lastest on õppimisviis, mis ei sobi kooli ootustega - lapsed, kes vajavad liikumist samal ajal, kui nad õpivad, ent neid sunnitakse vaikselt istuma; lapsed, kelle mõtlemine on visuaalne-ruumiline, aga mitte kuulmisele orienteeritud, mida koolid armastavad; lapsed, kes on introverdid ja peaksid õppima vaikses keskkonnas, aga mitte lärmakas ja ülerahvastatud klassiruumis. Pärast paljusid aastaid või isegi päevi, mil ollakse süsteemis, mis nende rütmi ja temperamendiga ei sobi, hakkavad lapsed uskuma, et nendega on midagi valesti, et nad on kuidagi katki või pole arukad. Kõik see viib ärevuseni.

Karkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Sheryl Pauli raamatust "Ärevuse tarkus".

Sheryl Paul on autor ja nõustaja süvapsühholoogia traditsioonis.
Vaata ka conscious-transitions.com

"Kui õpime ära kasutama ärevuse tarkust, siis on alateadvuses peituvatel sõnumitel rohkem võimalust meie elu mõtestada ja avardada." - Sheryl Paul

"Sheryl Pauli vaatenurk ärevuse epideemiale sillutab teed maailma, kus on rohkem meelerahu ja kaastunnet. "Ärevuse tarkus" on nagu hästi valgustatud teerada tõe juurde, kes me oleme ja kuidas elada, kui meid vaevab ärevus, depressioon, ülekoormus või lootusetus. See on manifest meie kindlast naasmisest terviklikkuse juurde." - Alanis Morrissette, laulja ja laulukirjutaja