Ühes Facebooki grupis, kus pidevalt kirjutatakse suhteprobleeme ja seda, kuidas elatakse tuhmunud tunnetega abielus, keegi ükskord vastas mulle, et kuna elame võrdõiguslikkuses siis oma meest ei tohi "üle võlli jumaldada" kui ütlesin, et meest tuleks austada. Aga kas te olete proovinud? Kas te olete kunagi proovinud oma abikaasat justnimelt üle võlli jumaldada? Proovige ja see, milliseks muutub suhe, on seletamatu.

Kunagi, kui meil veel last polnud, nägin ühte tuttavat noort abielupaari nende igapäevaelu toimetuste keskel. Mitte mingit intiimsust, mitte mingit kallistamist, suudlusi. Isegi mitte naeratusi, flirti omavahel. Ainus vestlus, mis nende vahel toimus, oli logistika ja vaidlus, et kes homme lapse lasteaeda viib ja kes järgi läheb, kes süüa teeb ja mingi imelik võistlus selle nimel, et kes rohkem väsinud on.

Kui palju te oma abielus seda väsimuse võistlust peate? Kui mees tuleb töölt koju ning vajub diivanile öeldes "ma olen väsinud", siis mida naine teeb? Üritab teda väsimuses üle trumbata. "Sa olid tööl, aga MINA olin terve päeva lastega kodus, MINA ärkasin öösel beebiga 5 korda. MINA tegin mitu tundi süüa. MINA koristasin kogu aeg". Mehed ei reageeri mitte kunagi hästi sellisele rünnakule ning tõmbuvad kaitsesse või nähvavad "sa olid terve päeva kodus". Naine on väsinud ja tunneb, et tema väsimust ei märgata ning mees on väsinud ja tunneb, et tema väsimust ei märgata. Varsti näeb naine, et mees ei ütle enam, mida ta tunneb, isegi ei väljenda oma väsimust, sest tema pingutust ei hinnata. Tema panust ei panda tähele. Ta tuleb väsinuna koju ning tema tusane naine ulatab talle beebi juba momendil kui ta uksest sisse astub. Ülejäänud õhtu möödub ebameeldivas meeleolus kõigi jaoks ja tülid on kerged tekkima. Ma näen nii palju igasuguseid asjatundjaid ütlemas, et naine peab enda tassi täitma ja selleks peab mees töölt tulles naise töö ja lapsed "üle võtma". Ja millal tema siis puhkab? Millal tema oma tassi täidab, kui ta tuleb ühelt töölt ja alustab kohe teist?

Kujutage aga hoopis ette sellist stsenaariumi. Mees tuleb koju ja näib väsinud. Ole tal ukse peal vastas. See on absoluutselt vähim, mida naine teha saab, et panna mees tundma end oodatuna. Ja uskuge, see väike asi on miski, mida mehed kõige rohkem armastavad. Minu abikaasa on korduvalt öelnud, kuidas tema jaoks on nii eriline see, et ma teda alati uksel naeratades ootan. Et ma olen siiralt rõõmus, kui ta jõuab koju. Ma tervitan teda koju, võtan ta jope, võtan ta jalanõud. Lasen tal kodukeskkonda rahuneda ega paiska mingeid päevaprobleeme tema õlgadele. Kõik võib oodata. See on tema hetk end laadida. Pakun talle midagi juua ja tavaliselt on ka õhtusöök kohe valmimas. Selle asemel, et hakata mängima väsimuse võitlust või üritada tõestada, et oled ka ja veel rohkem väsinud, poe parem ta kaissu ja kaisutage hetkeks diivanil. Lõõgastage end koos, kui mõlemal on olnud raske päev. Naised, austage mehe õigust olla väsinud. Kui annate mehele kasvõi natukene sellist austust ja märkate tema väsimust, kuulate tema päevast ja olete tema jaoks olemas, näete, et juba mõne minuti pärast pakub ta ISE, et läheksite puhkama. Ta pakub ise oma abi, sest ta teeb seda armastusest naise vastu. Ja mis kõige tähtsam - ta ei tee seda vastu tahtmist, vaid rõõmust, sest tulles koju rõõmsameelse naise ja lustliku lapse juurde, tekib ka temas rõõm. Austatud mees teeb kõike oma naise heaks ja ei talu näha oma naist väsinuna.

Vaadates seda kiretut abielupaari tundetult oma graafikuid klapitamas, lubasin endale, et minu abielu ei saa iial olema selline, kus räägitakse ainult lastest.

Mul on kindlalt toimiv nipp, mis garanteeritult toob suhtesse tagasi armastuse ja vägagi suure intiimsuse. Suudelge iga päev. See ei ole raske ega võta kaua aega. Aga mitte lihtsalt musi, vaid korralik suudlus. Mina pakkusin mehele nalja pärast uusaastalubaduseks, et me suudleme sel aastal absoluutselt iga päev ja mina teen talle seda, mis meestele kõige rohkem meeldib, iga päev. Me nimetame seda oma rutiiniks.

Mõtlesin, et see on lihtsalt üks väike lustlik asi, aga see, kuidas see on mõjunud meie omavahelisele suhtele, on uskumatu. Siin elus pole midagi paremat kui jumaldada oma meest ja olla jumaldatud ja armastatud oma enda mehe poolt.

Mõnikord öeldakse, et ei leita aega intiimsuseks või omavahel olemiseks. Aga intiimne aeg on kogu aeg. Kogu kodune elu on intiimne meie aeg. Me ei möödu kodus kunagi teineteisest ilma puudutuseta. Me naerame ja naljatleme terve päeva vältel, mõnikord naerame koos kõhust kinni hoides, meil on alati lõbus. Ma istun mehe süles iga päev, ta suudleb, kallistab, silitab mind kogu aeg. Hommikuti koos ärgates mürame voodis, kui Lunale meeldib issi tugeva kõhu peale hüpata ja kättemaksuks issi kõdistab meid mõlemaid nii, et terve maja rõkkab kiljumisest ja naerust. Kõik see on intiimne aeg. Meie kodus on intiimsus ja rõõm nii tavaline, sest ma olen otsustanud, et ma soovin sellist elu, soovin sellist suhet. Sest ma juba tean, ilma, et seda kunagi kogenud oleksin, et ma ei taha tuima ja külma suhet, kus puudub kirg ja lõbu. Sellepärast olen ma koduperenaine, sellepärast olen ma 100% pühendunud ainult oma perele, sellepärast olen ma submissive oma mehele. Ning tema on mulle võimaldanud selle, millest ma olen kogu elu unistanud - olla vaba, kodune naine, kes ei pea mitte kunagi ärkama äratuskella peale. Kuidas ma saaksingi olla midagi muud kui hingepõhjani tänulik iga päeva eest? Kuidas ma saaksingi teda mitte üle võlli jumaldada?

Ma tunnen kõige suuremat õnne- ja rahulolutunnet nendel hetkedel, kui ootan meest töölt koju ning mul on kohe-kohe valmimas midagi täiesti imelist talle õhtusöögiks. Kui kodu on korras ja organiseeritud ning ma olen köögis, samal ajal kui Luna mängib omaette enda mänguköögis ja laulab rõõmsalt. Kui näen oma abikaasat tulemas, vaatan korraks ruttu peeglisse ja panen natuke huuleläiget. Valmis teda vastu võtma!

Üks minu parimaid sõbrannasid ütles, et tal on nii hea meel, et ta saab detaile teada minu suhtest, sest see on nagu filmi suhe, nagu muinasjutt, ja teada, et selline asi on päriselt olemas. See tõesti on. Ja ma teen igapäevaselt just seda, mida kõik 50/50 naised manitsevad mitte tegema - jumaldan oma meest üle võlli.

Autor: Mari Arocha Albial

Vaata lisaks ka kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatuid "Metshaldja päevik" ja "Naiselikkuse saladused".