Enamiku ajast kees mu sisemuses allasurutud paanika (mis oli üsna lähedane hüsteeriale). Vahel jätsin hoopis reageerimata. Kui minu ees seisev probleem näis oluline, kasutasin tihti eitamistaktikat. Ma reageerisin peaaegu kõigele, mis minu teadvusesse ja keskkonda ilmus. Kogu elu oli üksainus reaktsioonide jada teiste inimeste soovidele, probleemidele, vigadele, kordaminekutele ja iseloomule. Isegi mu madal enesehinnang, mida tassisin endaga kaasas nagu haisvat prügikotti, sõltus mu reaktsioonidest. Ma olin justkui hüpiknukk, nöörid küljes, kes kõiki ja kõike neid tõmbama kutsus ja seda ka teha lubas.

Enamik kaassõltlasi on reageerijad. Meie reaktsioonid teiste käitumise peale on viha, süütunne, häbi, enesevihkamine, muretsemine, solvumine, ohjamispüüe, hoolitsemine, masendus, ahastus ja raev. Me reageerime hirmu ja ängistusega. Paljude reaktsioonid on nii liialdatud, et meil on peaaegu valus inimeste seltskonnas viibida ja rahvarohked kohad valmistavad meile tõelist piina.

Oma keskkonnale reageerida on normaalne. See on elu osa. Reaktsioonid on osa sellest, kuidas me vastastikku üksteist mõjutame ja see kuulub elamise ja inimolemuse juurde. Aga me laseme end kõigel l i i g a palju endast välja viia ja oma meelerahu l i i a l t häirida. Ükskõik, kas väike või suur asi - kõigel on voli meid rööpast välja ajada. Ja see, mida me pärast esmast reageerimist ette võtame, ei ole samuti meie huvides. Võib-olla oleme hakanud reageerima ärevalt ja justkui sunduslikult, mis on meile kahjulik. Ainuüksi ärevustunne ja sundvajadused kahjustavad meid. Me hoiame end kriisis kinni - adrenaliin voolamas, lihased pingul, valmis reageerima hädaolukordadele, mis tavaliselt ei olegi mingid hädaolukorrad. Keegi teeb midagi ja seetõttu peame meie midagi vastu tegema. Keegi ütleb midagi ja meie peame midagi vastu ütlema. Keegi tunneb end kuidagi ja seetõttu peame ka meie midagi tundma.

ME SUKELDUME ESIMESSE TUNDESSE, MIDA TAJUME JA JÄÄME SIIS SELLESSE PÜHERDAMA. Me mõtleme esimest mõtet, mis meile pähe tuleb ja siis hakkame seda teemat arendama. Me ütleme välja esimese asja, mis keelel ja tihti kahetseme öeldut. Me teeme esimese asja, mis pähe kargab - ja tavaliselt kaalutlemata. Selles ongi probleem: me reageerime mõtlemata - korralikult kaalumata, mida meil oleks vaja teha või kuidas oleks hea olukorda käsitleda. Ükskõik kellel või millel on võim meie emotsioone vallandada ja käitumist ohjata. See tähendab, et meie ise enam ennast ei juhi. Hoopis meid juhitakse.

Kui ainult reageerime teistele, siis anname ära oma Jumalast antud õiguse mõelda, tunda ja käituda nii, kuidas m e i l e o n p a r i m. Me laseme teistel otsustada, kunas me oleme õnnelikud, kunas oleme rahulikud, kunas endast väljas ning mida me ütleme, teeme, mõtleme ja tunneme. Ümbritsevate vähimagi kapriisi peale kaotame iseenda süül meelerahu. Me oleme nagu väikesed paberitükikesed äikesetormis, mida iga tuulehoog pillutab.

Siinkohal üks näide (paljudest reaktsioonidest), kuidas käitun mina. Mul on kodukontor ja kaks väikest last. Vahel, kui ma töötan, hakkavad lapsed teistes tubades hullama - kaklevad, tormavad ringi, keeravad maja segi ning söövad ja joovad köögis kõik ära, mida kätte saavad. Mu esimene instinktiivne reaktsioon on karjuda: "Jätke kohe järele!" Järgmine reaktsioon on veel rohkem karjuda. See on mulle loomulik reageerimisviis. Tundub, et karjuda on kergem, kui töötoast välja tulla, minna läbi majapidamisruumi ja trepist üles teisele korrusele ronida. Samuti tundub, et lihtsam on karjuda, kui aeg maha võtta ja järele mõelda, kuidas oleks mul selles olukorras parem tegutseda. Kuid kisamine ja karjumine ei aita. See ei ole tegelikult kergem. See teeb vaid kurgu valusaks ja õpetab lapsi, kuidas teha nii, et ema istuks oma toas ja karjuks nende peale.

Sundreaktsioonidest pole tavaliselt abi. Me reageerime liiga kiiresti, liiga ägedalt ning ülearu intensiivselt ja pakiliselt. Sellises meeleseisundis suudame ainult haruharva anda endast parimat. Irooniline on siinjuures see, et sellises meeleseisundis poleks meil vaja ega tohiks me üldse midagi ette võtta. Elus pole peaaegu midagi sellist, mida ei saaks rahulikus meeleolus paremini teha. Kuigi meile võib hoopis vastupidi tunduda, pole peaaegu ühtegi olukorda, mida saaks endast välja minemisega paremaks muuta Miks me siis ometi nii käitume?

Meie reaktsioonid lähtuvad ärevusest ja hirmust, mis on juhtunud, mis võiks juhtuda või mis on juhtumas. Paljud meist reageerivad iga asja peale, nagu oleks see kriis lihtsalt seetõttu, et oleme elanud nii kaua mitmesugustes kriisides, et kriisireaktsioon on saanud meile harjumuseks. Me reaktsioonid lähtuvad arvamusest, et asjad ei peaks minema nii, nagu lähevad. Meie reaktsioonid lähtuvad madalast enesehinnangust. Me reageerime, sest nii teeb enamik inimesi. Me reageerime, sest meile tundub, et peame seda tegema. Aga me ei pea seda tegema. Meil pole vaja niimoodi inimesi karta. Nad on ainult inimesed - samasugused, nagu me isegi. Meil pole vaja meelerahu kaotada. Sellest pole mingit kasu. Me teame samu fakte ja meil on samad võimalused nii kaoses ja paanikas kui ka rahulikud olles. Tegelikult on meil rahulikus meeleolus rohkem võimalusi, sest vaim ja emotsioonid on siis kõige adekvaatsemad.

Me ei pea ära andma oma õigust sündmustest ja inimestest mõelda ega nendega seoses midagi tunda. Seda ei nõua meilt keegi. Me ei pea kõike (iseennast, sündmusi ja teisi) nii tõsiselt võtma. Me puhume asjad liiga suureks - oma tunded, mõtted, teod ja vead. Sama teeme me teiste inimeste tunnete, mõtete, tegude ja vigadega. Ütleme endale, et üks või teine juhtum on kole, hirmus, täielik tragöödia, maailma lõpp. Paljud asjad võivad küll olla kurvad, koledad, hirmsad, traagilised, aga ainus maailma lõpp on see, kui kunagi tõesti maailma lõpp peaks kätte jõudma. Tunded on küll tähtsad, aga nad on siiski ainult tunded. Mõtted on tähtsad, aga nad on ikkagi ainult mõtted - me kõik mõtleme igasuguseid asju ja mõtetele on omane muutuda. On tähtis, mida me ütleme ja teeme ning ka see, mida teised teevad ja ütlevad; see on tähtis, kuid kogu maailm ei sõltu kellegi jutust või tegudest. Ja kui on tõesti väga oluline, et miski peab tehtud või öeldud saama, siis ära muretse: küll ta juba saab.

Võta elu natuke kergemalt. Anna endale ja teistele ruumi liikuda, rääkida, olla see, kes ta on - inimene. Anna elule võimalus isevoolu minna. Anna endale võimalus seda nautida. Me ei pea võtma teiste käitumist kui meie väärtuse peegeldust. Kui keegi meile armas inimene käitub kohatult, ei pea meie sellepärast häbi tundma. Selline esmane reaktsioon on küll loomulik, kuid me ei pea häbenema jääma ega end alaväärtuslikuna tundma, kui see inimene sama kohatult jätkab. Igaüks vastutab ainult oma käitumise eest. Kui keegi teine käitub sobimatult, siis häbenegu selle pärast ise. Kui sina pole midagi häbiväärset teinud, siis ära tunne häbi. Ma tean küll, et seda on raske saavutada, aga sellist suhtumist on võimalik õppida.

Me ei pea võtma ärapõlgamist kui meie väärtuse peegeldust. Kui keegi sulle oluline (või isegi ebaoluline) isik põlgab su ära või ei kiida heaks su valikuid, siis sellest sõltumata oled sa ikkagi ehe ja täpselt sama väärtuslik, kui siis, kui sind poleks ära põlatud. Tunne pealegi kõiki neid tundeid, mis kõrvaleheitmisega kaasnevad, räägi oma mõtetest, kuid ära hakka ennast alahindama ainult seetõttu, et keegi ei kiida sind heaks või põlgab su olekut ja tegusid. Isegi siis, kui inimene, kes on sulle maailmas kõige tähtsam, peaks su hülgama, oled sa ikkagi ehe ja sul pole häda midagi.

Kui sa tegid midagi sobimatut või on sul vaja mingi probleem lahendada või parandada mingit käitumisjoont, siis võta midagi ette ja hoolitse enda eest. Aga ära ise ennast ära põlga ega ületähtsusta seda, kas teised sind heaks kiidavad või mitte. Seda pole vaja. Me ei pea asju nii isiklikult võtma.

Võtame südamesse seda, mis asjasse ei puutu. Näiteks, kui öelda alkohoolikule: "Kui sa mind tõesti armastaksid, siis sa ei jooks," võrdub samaga, kui ütleksid inimesele, kes põeb kopsupõletikku: "Kui sa mind tõesti armastaksid, siis sa ei köhiks". Kopsupõletiku põdeja köhib niikaua, kuni saab vajalikku ravi. Alkohoolikutega on sama lugu. Sundhäiretega inimene ei taha oma sundkäitumisega öelda, et ta ei armasta sind - ta ütleb sellega, et ta ei armasta iseennast.

Me ei pea iga väikest asja isiklikult võtma. Kui kellelgi on paha päev või kui ta vihastab, siis pole mõtet kohe arvata, et sellel on midagi sinuga pistmist. Sellel võib sinuga midagi pistmist olla, kuid võib ka mitte. Kui sellel on midagi sinuga pistmist, siis küll sa sellest juba omal ajal teada saad. Aga tavaliselt on asjadel meiega märksa vähem pistmist, kui me arvame.

Vahelesähvatud märkus, kellegi paha tuju, terav keel, vilets päev, negatiivsed mõtted, probleemid või akuutne alkoholism ei pea juhtima ega ära rikkuma meie elu, päeva ega isegi ühte tundi sellest päevast. Kui keegi ei taha meiega koos olla või normaalselt käituda, siis ei peegelda see sinu eneseväärikust. See peegeldab ainult t e m a praegust olukorda.

Kui harjutame lahti laskma, saame sellega vähendada oma ennasthävitavat reageerimist ümbritsevale maailmale. Eralda end asjaoludest. Lase asjadel rahus areneda, ja las inimesed olla sellised, nagu nad on. Kes oled sina ütlema, et just see vahelesähvatudmärkus, tuju, paha päev, mõte või probleem pole tähtis ja vajalik osa elust? Kes oled sina ütlema, et sellest probleemist ei võiks lõpuks sulle või kellelegi teisele kasu tõusta?

Me ei pea reageerima. Me võime valida teisiti. Selles ongi kaassõltuvusest paranemise rõõm. Ja iga korraga, kui kasutame oma õigust ise valida, kuidas me tahame tegutseda, mõelda, tunda ja käituda, tunneme end järjest paremini ja tugevamana.

See raamat on sulle, kui tunned, et oled kellegi teise sõltuvuse või probleemi enda õlule võtnud. Kui avastad, et ei suuda end enam väärtustada ning oled hakanud maha suruma tegelikke tundeid ja vajadusi. Eneseabiklassikasse kuuluva teose „Kaassõltuvusest vabaks" autor Melody Beattie viib su käekõrval läbi kaassõltuvuse keerulise maastiku taas vabaduse, tervise, lootuse ja rõõmu poole. Autori mõistev suhtumine ning selged juhtnöörid, kuidas neid olukordi lahendada, muudavad raamatu hinnaliseks abiliseks kaassõltuvuslikest käitumismustritest vabanemisel. "Kaassõltuvusest vabaks" sisaldab rohkesti lugusid tõsielust, meenutusi, harjutusi ja teste. See raamat on sulle, kui usud, et sinu partner on muutnud sinu elu talumatuks; tajud, et oled oma suhetes sattunud lõksu, millest väljapääsu sa praegu ei näe; oled unustanud, mida tähendab võtta enese jaoks aega ja sulle tundub, et sinu elu täidavad ainult kohustused ja teiste ootustele vastamine.