On kultuure, kus teenistusse suhtumine on väga sirgjooneline - mehe teenitud raha on paari ühine kassa ja naise teenistus tema parema äranägemise järgi kulutamiseks. Mulle isiklikult meeldib ka naise eest hoolitseda - tasuda ise eluasemekulude, söögi ja meelelahutuse eest ning mulle meeldib, et mu kallim saab selle võrra vabad käed enda finantse oma parema äranägemise järgi investeerida, kulutada või paigutada. Kindlasti aimab seejuures mu kallim minu sissetulekute suurusjärku ja mina tema oma, aga säilib siiski mõningane privaatsus ja enesemääramisõigus. Mehena mulle selline asjade korraldus meeldib. Miks? Usun, et paljud mehed kirjutavad samuti alla sellele, et neid ei pane rõõmust hõiskama, kui nende teenistus naise poolt juba enne palga arvele laekumist ära planeeritakse. Kas reisile, uuele köögimööblile, diivanile või millele iganes. Meie armsad naised on lihtsalt nii osavad korilased, et neil tuleb see täiesti sundimatult ja rõõmuga. Aga meile, meestele ja küttidele, ei tundu seesugune lahendus just maailma optimaalseim. Meile meeldib, kui jääb ruumi spontaansuseks ja kogu palka ei paigutata euro täpsusega huumoriga öeldes musta auku.

Veel rohkem meeldib meile, kui raha jääb üle. See pole katastroof, see on äge! Siis on alati võimalik koos läbi arutada iga luksuskauba, reisi või mõne muu suuremat kulutust eeldava väljamineku otstarbekus. Ilma et naine juba ette teaks enda meelest kõiki õigeid viise, kuidas mehe pangakonto mõnusalt kahaneks.

Minu jaoks isiklikult on partnerlus maru ilus nähtus ja see säilib, kui otsused sünnivad konsensuslikult ja läbi arutades. Seega on minu kogemuses teatud salapära ka selles valdkonnas omal kohal ja tark viis koos pikalt õnnelikuks kulgemiseks. Samas on päris kindel, et selles küsimuses kehtib ütlus "tuhat munka, tuhat usundit". Peamine, et iga paari rahaasjade korraldus just neile individuaalselt hästi sobiks.

Allikas: Margus Vaher "Aga miks mehed sellised on?", kirjastus Pilgrim