Kuidas sa pärast ränka depressioonikogemust oma vaimset tervist hoiad?

Kaire: "Praegu tegelen spordiga nii palju kui võimalik ja kui hakkan täheldama märke, et depressioon võib jälle ligi hiilida, tõttan jalutuskäigule või kuhugi, kus on sõbrad ja turvaline keskkond. Väga tähtis on minu jaoks mitte jääda sellisel hetkel üksi. Õnneks on minu vaimne tervis oluliselt paremas seisus tänu füüsilisele liikumisele ja psühholoogi külastamisele."

Kaire: "Netikommentaare ma oma vaimse tervise huvides enam kunagi ei loe. Ükskord lugesin ja kahetsen seda. Rohkem enam ei loe. See oli mulle šokk. Olen ka põhimõtteliselt "maatüdruk" ja arvan, et inimesed on tegelikult oma olemuselt head, aga nad lihtsalt ei oska taktitundeliselt käituda. Kui ma nägin, kuidas täiesti võõrad inimesed võivad minu kohta (halvasti) öelda, siis mul läks suisa süda pahaks ja olin mitu kuud emotsionaalselt halvatud. Hiljem mõistsin, et ma tegelikult üldse ei teadnudki, kes need kommenteerijad olid, kelle arvamust ma lugesin. Ma ei teadnud ka seda, mis põhjusel nad nii ütlesid ja millist isiklikku frustratsiooni välja elasid. Nägin, et inimestes on peidus palju labasust ja kurjust ja nad avaldavad arvamust teemadel, millest nad ise midagi ei tea. Enamasti teevad nad seda anonüümselt, sest sellisele roppusele oma nime alla kirjutada ei julge. Kuigi meil on arvamusvabadus ja igaühel on õigus teisest ka halvasti arvata, jääb tihti mõistmatuks, mis on sellise sapi pritsimise tõeline eesmärk. Tagajärg on aga alati teise kahjustamine ja solvangute adressaadi hinge sandistamine. Kahjuks pole pärast kõikvõimalikke internetialaseid tiigri- ja kvanthüppeid avaliku laimu ja solvamise eest enam keegi kaitstud, sest inimloomus pole muutunud. Kui igaüks võtaks vastutuse oma isiklike mõtete, tunnete, sõnade ja tegude eest, oleks maailm palju parem paik!"

Kehakaalu teemadel edasi rääkides - kas oled saanud kehakaalu teemal ka n-ö positiivset kriitikat?

Kaire: "Minu eksabikaasa ei teinud mulle kunagi halvustavaid märkusi kehakaalu kohta. Vahetevahel ütles ta hoopis midagi tunnustavat. Nalja on ka saanud. Muusikalide produtsent Mikk Purre ütles mulle kord nii: "Vilgats, kuigi sinu kostüümide peale kulub palju riiet, kutsun ma sind alati oma show'desse laulma." See oli minu hinnangul siiras, soe ja sõbralik toetusavaldus."

Mida ütleb sinu kohta sinu enda sisemine kriitik?

Kaire: "Minu sisemine kriitik ütleb, et ma ei saa hakkama. Võiksin minna lõpuni oma dieetidega, püsida samas kaalus, käia korralikult trennis, olla kogu aeg heas tujus ..."

Mida ütleb sinu personaaltreener ja toitumisnõustaja?

Igor Burdin: "Trennis olles annab Kaire endast 100%. Nüüd on tähtis kogu muu aeg päevast ja nädalast. Kaire elu tundub mulle väga mitmekülgne, erinevate projektide ja kiire tempoga. Eesmärgi poole liikumine, nt kaalulangetamine, nõuavad järjepidevust, igapäevast pühendumist ja tegutsemist selle nimel. Kaire on varasemalt proovinud minu teada palju erinevaid dieete, mis kõik on jõudnud samasse punkti. Kaal on tulnud tagasi ja rahulolematus endaga kasvanud. Loodan, et olen suutnud Kairet suunata õigele teele (muigab)."

Mis siis juhtuks, kui oleksid ühest päevast alates järjekindel, enesele pühendunud ja saaksid kõigega hakkama?

Kaire (paatosega hääles): "Siis ma oleksin ideaalne."

Kas sa tead ideaalseid inimesi?

Kaire: "Dagmar on ja Rolf on ka peaaegu (naerab)."

Kas tead, et ideaalne ja täiuslik on tegelikult kohutavalt igav?

Kaire mõistab, et keegi pole täiuslik ja paratamatult oleme me kõik oma kasvukeskkonna produktid. Meie enesekohaste negatiivsete uskumuste süsteem on rohkem kui seitse põlve vana. Alles meie põlvkond töötab selle nimel, et vanu mustreid muuta ja ennast väärtustama õppida. Sellepärast pole midagi üllatavat, et kannatame veel keskealistena lapsepõlves sissejuurutatud madala enesehinnangu all.