Perfektsionisti peamised tunnused ja hirmud on:

  • Mõtleb, et kunagi pole piisavalt hea ja alati saaks veel paremini;
  • Hirm, mida teised küll arvavad, kui selgub, et ta polegi ideaalne;
  • Kardab paaniliselt läbikukkuda, eksida ja valmistada pettumust;
  • Enesekindlus sõltub just saavutustest ning teiste hinnangust;
  • Hirm kriitika ja hukkamõistu ees;
  • Usub, et mõtet on vaid ideaalsel;
  • Nõudlik enda ja teiste suhtes;
  • Tehtud eksimused avaldavad väga suurt mõju;
  • Elu moto on "pean, peab, peavad."


Perfektsionist, kui potentsiaalne depressiooni ja ärevusse langeja

Kuigi samal ajal perfektsionismi ühiskonnas pigem kiidetakse, ei mõtle need kiitjad kunagi perfektsionisti isikule. See, kuidas ta ennast inimesena tunneb, ei huvita üldjuhul kedagi. Kõigil on mängus oma huvid, mida vaene perfektsionist kõigest hingest püüab rahuldada. Miks? Eks ikka selleks, et saada kiitust ja tõsta oma madalat enesehinnangut ja enesekindlust! Mõne ideaalipüüdleja puhul läheb see enesepettus niikaugele, et on suisa uhke selle isikuomaduse üle. Selline tegelane on tõeline leid mõnele lähedalseisvale manipulaatorile!

Perfektsionism võib väljenduda ühes eluvaldkonnas rohkem, kui teises, kuid selle kõige taga on alati hirm - hirm, mis hoiab inimest oma elus ohvripositsioonis! Sellised inimesed on oma naeratuste taga tegelikult pinges ja õnnetud! Nad võivad küll palju saavutada, kuid mitte rahulolu oma hinges, sest nad ei tee kõike ideaalselt mitte endale vaid hoopis teiste heakskiidu pärast!

Kuna teiste tunnustust pole kunagi küllalt, arenevad lõpuks välja ärevushäired, kinnistub madal enesehinnang, inimene jääb stressi tõttu rutem vanaks, tööalane võimekus langeb, rääkimata professionaalsest läbipõlemisest.

Perfektsionismi on kaitsekilbiga, kaitseme ennast ümbritsevate hinnangute eest! Selle kaitse mahasaamine on probleemi juuri teadvustamata väga raske.

Põhjused

Selle nähtuse juured peituvad loomulikult kauges lapsepõlves ja suure tõenäosusega vanemate suhtumises. Täpsemini vanemate armastuse, tunnustuse või tähelepanu jagamises lapse saavutuste vastutasuks. Kui laps saavutab - saab ta kiita ja tähelepanu! Ei saavuta - keegi ei kiida. Justkui ta niisama polegi tähelepanu väärt. Lisaks on väga levinud ja üdini kahjulik täiskasvanute lause: "Alati saab veel paremini". Nii saab enne lapsepõlv mööda, kuni piisavaks läheb! Vanemate loits jääb aga lapse alateadvusesse jooksma elu lõpuni. Püüd saada välist tunnustust muutub automaatseks.

Hirm ja madal enesehinnang tõukab tegema karjääri ja näitama parimaid tulemusi sisemise ärevuse sunnil. Muidu ju ei tea, mille eest sind üldse armastada? Kuna on ju alateadlik kogemus ja uskumus, et armastatakse ainult saavutuste eest. Mille eest siis veel võiks armastada? Seda öelda ei oska...

Mida teha, et perfektsionismist lahti saada?

  1. Tunnista, et sa oled perfektsionist;
  2. Võtta selle seisundi eest vastutus - kas selline olla või mitte, sõltub 100% sinust;
  3. Tee otsus sellest seisundist välja astuda (lubada seda ka lähedastele);
  4. Hakka lõpetama ideaali otsivad tegevused enne ideaali saavutamist;
  5. Mõtle, mis sa ise tahad ja arvad ja kas teed midagi endale või teistele meeldimiseks;
  6. Küsi endalt, mis on kõige hullem, kui ma ei teegi perfektselt (viimase 5% ideaalini lihvimine võtab vahel rohkem aega, kui 95% saavutamine);
  7. Võta endale uus põhimõte: "Päris Hea" on nüüdsest uus "Ideaalne."


Lõpetuseks

Kuna ideaali pole olemas, siis kõik pingutused selle saavutamiseks on määratud läbikukkumisele - olgu see siis elukaaslase otsing või moodne IT-lahendus. Ideaali otsivad tütarlapsed jäävad vanatüdrukuks ja ideaalset lahendust leiutavad leiutajad, ei jõuagi oma ideid kunagi ellu viia, kuigi ehk mõlemale piisaks lihtsast "heast prototüübist" :).

Ideaali otsimisele võib kuluda terve elu ning elu ise jääda elamata! Kindlasti on mõtet ideaali poole püüelda, kuid seda tuleb teha osade kaupa ning rõõmustades selle üle, mis juba olemas.

Lisaks oleks hea mõista, et maailmas on täiesti võimalik elada nii, et me ei pea mitte kellelegi mitte midagi tõestama! Me ei pea andma iseendale pidevalt hinnanguid ning võime ise otsustada, kas me oleme piisavad! Ise! Ilma hinnangu küsimiseta teistelt. Loomulikult võime me püüelda alati paremuse poole ja küsida tagasisidet, kuid ilma hirmudeta, ilma pingeta, mitte teiste heakskiidu vaid iseenda pärast!

Autor: Martin Kruusvall

Allikas: Holistika.ee