Tänaseks olen kindlal veendumusel, et kui me kõik oleksime iseendaga paremas ühenduses veel enne, kui pöördume argitoimetuste juurde, siis oleks inimeste vahel palju vähem ülereageerimisi, konflikte, halvasti ütlemisi, sarkastilisi märkusi ja pealiskaudselt tehtud otsuseid.

Seega enne tasub ühenduda endaga ja alles siis ühendada ennast teistega. Nii teeme üksteisele vähem haiget. Muidugi see on paras väljakutse, aga tasub treenimist. Igal korral ei pea see õnnestuma, aga iga õnnestumine loeb, sest väikesest lumepallist saab veerema minna suurem lumepall. Sealjuures halvasti ütlemata jätmine on ka õnnestumine. Pole ilmaaegu öeldud, et üks ainus sõna või väike žest võib mõne inimese jaoks tervet tema maailma muuta või kasvõi kellegi tervet maailma päästa. Näiteks rasketel aegadel kogetud lahke sõna, toetus, viisakus, hoitus, lugupidamine, tunnustus või märkamine võivad meelde jääda kellelegi kogu eluks, isegi kui on tegemist pealtnäha tühise žestiga.

Siinkohal meenutan lõpetuseks ühte armsat lugu koolipõlvest. Möödunud aasta jõuludel võttis minuga ühendust noor naisterahvas, kes kirjutas Instagramis, et olen tema mällu sööbinud number 18 bussist. Mina olin siis veel gümnasist, aga tema alles algklasside laps. Olime kooliõdedega seda väikest raske koolikotiga tüdrukut julgustanud bussis ainsale vabale kohale istuma, selle asemel, et mõni tädike või meie ise seda teeksime. Me vaheline kohtumine läks tüdrukule sedavõrd hinge, et ta otsustas juba siis, et soovib tulevikus ka ise rohkem arvestaja ja märkaja rollis olla. Ja tänasel päeval ta ongi südamelt soe ning hingelt tore inimene

Autor: Ilona Karula "Hingesõnumid"

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid