Kas oled kogenud vahel seda kummalist fenomeni, et kui sa köögis terve päeva kokkad ja külaliste saabumiseks peolauda ette valmistad, siis lõpuks sa ise süüa nii väga ei tahagi.

Su kõht pole vahepeal mitte täis saanud toidu maitsestamisest ja selle maitsemisest, sest ega sa seda vahepeal taldrikute kaupa ette tõstnud ole, vaid su kõht on täis saanud kummalisel kombel just toidulõhnadest, roogade pidevast jälgimisest ja toidu keskel viibimisest.

Selle kohta on läbi viidud isegi teaduspõhiseid uuringuid. Näiteks on inimestel soovitatud lõpetada toidupiltide vaatamine sotsiaalmeedias vahetult enne sööma hakkamist, kuna kõikide nende isu äratavate toitude nägemine võib muuta söögiisu väiksemaks.

Hiljuti sattusin vaatama dokumentaalsaadet nõukogudeaegsetest nostalgiatoitudest, ka seal toodi välja katse, kuidas ühele grupile anti enne söömist vaatamiseks ette pildid kalamarjasaiadest ja teisele grupile pandi ette kalamarjasaiad. Eksperimendi käigus selgus, et enne söömist pilte vaadanud grupp sõi märkimisväärsemalt väiksemas koguses kalamarjasaia, sest vahepeal olid neil piltide vaatamisest kõhud täis saanud.

Seega tuleb välja, et süüakse ka silmadega ning ehk on see uus "dieet", mida tasub järele proovida?

Tegelikult kehtib sama kõige kohta, mida me silmadega vaatame. Me saame toidetud sellest, kuhu on meie tähelepanu suunatud. Keskendudes kaunile ja heale, toidad ka oma hinge kauni ja heaga. Keskendudes koledusele ja maitselagedusele, saab su hing sellest räsitud.

See, mida vaatame, sellest me ka toitume. See, mille keskel viibime, seda me ka sööme. See, mida endast läbi laseme, seda me ka seedime. Samamoodi nagu toiduga võib ka informatsiooniga ennast mürgitada ja tervise käest lasta. Seetõttu tasub olla valiv kõiges, mida tarbime ja mida meie silmad söövad.

Siia lõpetuseks tahangi öelda, et kui sinu hing on toidetud, siis ka sinu füüsiline keha on juba täidetud, et sul ei teki vajadust millegagi üle tarbida.

Autor: Ilona Karula "Hingesõnumid"