Ma ei lakka imestamast, ma ei lakka tänamast Jumalat selle eest, et mulle on antud võimalus elada. Tunda seda, mida ma olen tundnud ja veel võin tunda; näha seda, mida ma olen näinud ja veel võin näha, puudutada... See on tegelikult nii imeline, et kananahk tuleb ihule, kui mõtled, et sulle on see võimalus antud - just selles maailmapaigas elamine. Talve, kevade, suve ja sügise nägemine.

Ma mäletan, kui olin kord Šveitsis Itaalia piiri ääres. Kakskümmend päeva mägedes järve kaldal ja iga päev juba kella 12-ks 27 kraadi sooja. Iga päev päikesepaiste. Casa Locarno oli imeline koht. Ühel päeval rääkisin kohalikuga, kes meid seal teenindas, ja hakkasin kõnelema sellest, kui imeline paik see on, kus nad elavad. Ja siis ta ütles mulle lause, mis mind jahmatas: "Aga tead, kui igav see vahetevahel on. Eelmisel aastal ma ootasin kolm kuud ühte pilve ja seda ei tulnud." Ja siis ma mõistsin, et ka pilved võivad olla ime.

Me oleme nii harjunud mingite asjadega, et me ei suuda neid enam imeks pidada. Me isegi ei vaata pilvi enam nii nagu lapsena, et "see seal oli elevant ja see seal oli kaelkirjak". Millal me viimati vaatasime pilvede kuju? Nii nagu ütleb tabavalt mu hea sõber Anu Raud: "Tuuleklaasist mööda vuhisev maailm." Pole aega enam vaadata tähti, pilvi, päikest...

Elu juures on kõige imelisem elu ise. Mulle meeldib lugu ühest mehest, kes jõudis lõpuks taevasse. Peetrus tuleb talle vastu ja küsib: "Miks sa nii morn oled?" Mees vastab: "Paljud, keda ma lootsin siin kohata, neid ei ole. Pettumus, tead! Aga kõige hullem - paljud nendest, kelle kohta ma olin veendunud, et sellised küll siia ei saa, neid on siin päris palju. Teine ja veel hullem pettumus, tead! Mille üle ma peaksin siin imestama!" "Imesta selle üle, et sina siin oled."

Elu on ime. Ja veel imelisem on see, et sellele elule lisatakse veel midagi imelist. Ja meil on võimalik liikuda sinna poole, mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde pole tõusnud, sest selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.

Armastus on ime. Ma armastan sind! Kui selline sõnum tuleb suurelt ja tublilt tütrelt, kellel lihtsalt tuleb tunne, et ta peaks seda sulle ütlema, ja kellel on endal juba lapsed... või kallilt abikaasalt, kes sinu vigasid täpselt teades sind ikkagi armastab, siis see on ime. See on ime, kui sa kuuled seda iga päev, kui sa tunned seda iga päev. See on ime, et meid välja kannatatakse sellistena, nagu me oleme.

Autor: Jaan Tammsalu, vaimulik ja Tallinna Jaani kiriku õpetaja

Katkend pärineb Jaan Tammsalu kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatust "Igaviku hääl".

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid