Millised olid kooliajal su unistused? Mida sa endalt nõudsid ja millest lubasid endal fantaseerida?

Eks sisimas ma ikka igatsesin saada esibaleriiniks. Käisime Dagmariga sageli antikvariaatides tantsuajakirju uurimas. Päris tihti näidati telest vene balletti ja mäletan, et kooli oli tellitud ajakiri Sovetski Ballet. Sealt me siis lugesime ja nägime, milliseid võimalusi üldse on ja mis mujal toimub. Et koduteatriga ei pea alati piirduma, oli vägagi silmiavav. See mõte kindlasti inspireeris, et kui kooli lõpetad, võid kuhugi veel edasi minna. Pärast lõpetamist läksingi edasi Moskva Suure Teatri balletiakadeemiasse, et areneda ja näha suuremat pilti. Lootes saada tõeliseks Balerinaks - see oli tol ajal ikka suur unistus.

Olid enne Toompea kooli elanud hästi looduslikus, loomulikus keskkonnas. Kuidas sind Tallinna tulles mõjutas järsk loodusest äralõigatus?

See oli totaalne erinevus varasema eluga võrreldes. Eriti see, et meil olid kodus ju alati loomad. Me küll elasime alguses Tihemetsas korteris, aga isa hakkas ehitama oma maja Allikukivi kanti, oma vanemate maja lähedusse. Meil oli täitsa oma väike farm, oma lehmad ja kanad ja sead, koeradkassid muidugi ka. Ikka nii nagu maaelu tol ajal oli - kõiki oli palju. Esimestel aastatel sai muidugi Snelli tiigi ääres kõik puud läbi ronitud ja Hirvepargis uidatud, aga sama lapsepõlvemaailm see muidugi ei olnud ja ega selles vanuses meile suurt vabadust ei lubatudki.

See pidi suhteliselt suure iseseisvusega harjunud väikesele tüdrukule üsna suur kontrast olema.

Kõige raskem oligi koduigatsusega hakkama saada. Kuigi kool ja ühiselamuelu oli vahel väga tore ja põnev, ma siiski alati ootasin seda laupäeva, mil saaks lõunast pärast tunde koju. Rong sõitis tol ajal Pärnusse kolm tundi, siis oli ema autoga vastas ja viis mu koju - aga see sõit võttis ka oma 45 minutit, kokku neli tundi uksest ukseni. Ja siis oli juba õhtu. Ja järgmine päev tuli juba hakata tagasi tulema. See ootus ja kogu see sõit oli nii pikk ja koosolemise aeg nii üürike. Mu ema oli päris suur pabistaja, kippus iga asja pärast muretsema, eks see on minusse ka sisse jäänud. Mäletan, kuidas hakkasin juba magama minnes ärevuses mõtlema, et järgmisel päeval tuleb tagasiteed alustada. Sõitsime siis emaga Pärnusse rongijaama, mõlemal pisar silmis. Mina nutsin tihti terve tee rongis ja teadsin, et ema samamoodi autos tagasiteel koju. Helistada ju ka ei saanud, et kas laps jõudis kohale. Dagmaril oli selle võrra kergem, et Tartust tuli peale rohkem lapsi, kõik oma moonakottidega. Laotasid need siis rongis lahti ja neil oli tore omaette seltskond. Mina aga sõitsin esimesel õppeaastal terve tee täiesti üksi. Tihti tuldi küsima, et kas sinuga on kõik korras, mis sa nutad siin üksinda. Vastasin siis, et sõidan kooli. Ja imestati, et nii väike tüdruk niimoodi üksi linnas koolis käib. Vahel sõitis Pärnu vahet ka Teet Kask ja üks vene tüdruk, aga nemad olid minust vanemad ja ega meil suurt suhtlemist polnud.

Kui palju kodused sind tol ajal Tallinnas külastada said?

Vanemad käisid mul Tallinnas väga harva külas, ainult olulisematel üritustel, nagu kontrolltunnid, jõulupeod või etendused. Vennal oli oma teismeliseelu. Kui ta sõjaväkke läks, põhjustas see peres omajagu ärevust. Saatsime talle Dagmariga postkontorist maisikepikesi ja küpsiseid, sest poest polnud tol ajal suurt midagi saada, vaevalt et Venemaalgi. Aga õe-venna ühtsus on meil väga hästi säilinud. Praegu elab ta perega meie vanematekodus ja neile külla minnes tunnen end alati väga koduselt. Meil on lähedane ja avatud suhe. See paik on mulle eriti hingelähedane ja maandav, leian seal alati rahu iseendas.

Tants on läbi aegade olnud inimese muutlike hingeseisundite üks ilmekamaid väljendusi. Age Oks, maailmaklassi baleriin, avab selles raamatus oma kirka ja küllusliku loojateekonna tagamaid. Lisaks jumalikule andele nõuab kunstniku saatus jäägitut pühendumist - ja mida avaram isiksus, seda lummavam looming.

"Liblikalennus" saavad kokku Age Oksa tantsukunst, Doris Kareva tekst ja Stina Kase fotod.