Kunagi aastaid tagasi elasin sarnases saamise mullis ja tahtmiste fantaasias. Tahtsin kõike saada ja ootasin, et juhtuks ime, et mulle antaks kõik see, mida tahan saada. Tahtsin saada maja, tahtsin saada last, tahtsin saada unistuste töökohta, tahtsin saada head elu, tahtsin saada saledamaks, tahtsin saada tunnustust, tahtsin saada seda, teist ja kolmandat. Igasuguseid asju tahtsin saada. Aga tahtmisteks ja saamahimuks need jäidki. Kõige hullem kogu asja juures oli lootmine, et varsti läheb paremaks, peagi hakkab vedama, äkki keegi aitab, annab mulle, Universum ulatab oma abikäe, õnn saabub ootamatult õuele, elu üllatab jne.

...kuni mulle ühel hetkel jõudis kohale, et me pole siia ilma tulnud midagi saama, me oleme tulnud siia ilma looma. Universum ei anna meile mitte midagi, Universum ainult suhtleb meiega. Ja selleks, et midagi saada tuleb alustada andmisest. Hetkest, mil inimene jagab midagi, mis tuleb sügavalt tema seest, tähendab see andmist. Andmine ilma sügavama tundeta ei ole andmine, vaid on pelgalt tegemine, teenimine, toimetamine. Andmine tähendab oma sisemise maailma jagamist. Andmine koosneb ja juhindub inimese sisemistest tõdedest, tajudest ja tundmustest, mille elusäde tärkab inspiratsioonist, mitte ei liigu toore jõuga välja punnitatud motivatsioonist. Sügav sisemine tunne ongi loomise seeme, millest tärkab andmine ehk loomine ja sünnib uus maailm ehk looming.

Seega tasub järgneda siin elus ainult oma sisemisele tundele, et püsida õigel teel, seal, kus kõneleb hinge keel ja laiub inspireeritud meel. Imetledes kellegi teise edu, ilu või saavutusi, ei saa me olla kunagi tema. Me saame olla ainult meie ise, mis on inimese kõige kaunim olemise viis. Ainult julgust ja lubamist on vaja, et jätta kõik see, kellena teised tahavad meid näha.

Lõpetuseks võtan pika jutu kokku oma kogemusega: "Hetkest, mil jätsin oma tahtmised ja saamahimu, olen loonud oma ellu viie aastaga kõik selle, mida varem kümme või rohkem aastat lootsin, ootasin ja tahtsin saada. Seega tasub kõrva taha panna, et tahtes midagi saada jäädakse ootele. Otsustades midagi luua, asutakse tegudele. Unistused täituvad siis kui sa need ise täituma LOOD!"

Seetõttu ei kavatse ma oma lapse käest kunagi küsida, kelleks ta tulevikus tahab saada. Ma kavatsen temalt küsida, milliseks ta soovib oma elu luua. Täna esita endale järgnevad küsimused:

"Kelle poole sa oma unistuste täitumiseks palvetad ja pöördud?"

"Kelle peale sa loodad?"

"Kelle/mille najale sa oma elus toetud?"

... kui palju on seal kohal sinu sisemist tarkust, sissepoole pöördumist, oma hinge usaldamist, enese tegeliku väe kasutamist? Miks sa ootad lahendusi kusagilt väljast poolt, "ülevalt poolt", kõrgelt ja kaugelt? Kõik on kohal. Alusta sealt, kus sa juba oled.

Autor: Ilona Karula