Age Oksas kehastub naiseliku ilu olemus. Imetlusväärne näolt ja figuurilt, sisaldub temas siiski midagi veel - kirkalt puhas vaimne ilu, otsekui valev leek, mis on alati leidnud täiusliku väljenduse tema klassikalise tantsu etendustes. Suurem osa tema karjäärist möödus Inglismaal partnerluses Toomas Eduriga, kellega nad moodustasid Inglise Rahvusballeti vaieldamatu esipaari. Tuntud Briti tantsukunsti kuldpaarina pälvisid nad mitte üksnes publiku, vaid ka teiste tantsuprofessionaalide ja kriitikute armastuse.

Pärast nende hüvastijätugalat Sadler's Wellsi teatris, kus oli kohal kogu Briti tantsukunsti koorekiht, osalesid nad aukülalistena Londoni kriitikute korraldatud pidusöögil. Ikka ja jälle korrutatakse, kuidas kogu oma karjääri jooksul ei pälvinud Oks ja Edur kordagi laitvat arvustust, mis on üsna hämmastav, arvestades Londoni ajakirjanike kurikuulsat kriitilisust. Nende renomee rahvusliku aardena leidis kinnitust, kui Tema Majesteet kuninganna Elizabeth II tunnustas mõlemat Briti Impeeriumi kõrgeima kultuurilise aumärgiga.

Sündinud ja õppinud Eestis, saabus Age Oks koos oma abikaasaga Ühendkuningriiki nagu õnnistatud välk selgest taevast, kui Ivan Nagy, toona Inglise Rahvusballeti direktor, kutsus neid trupiga ühinema pärast parima paari tiitli võitmist Jacksonis Mississippi balletikonkursil. Nende koosluse vaistlik musikaalsus ja peaaegu ülemeeleline teineteisetaju laval oli ilmne algusest peale. Paljude vaatlejate jaoks olid nad paari aastakümne jooksul parim tantsupaar kogu maailmas. Selline edu ei langenud sülle juhuslikult, nad treenisid pingsalt tundide kaupa ja lihvisid iga sammu lõputult. Algusaastail nähti Edurit erilisema tantsijana, premier danseur noble, Oksal läks artistina küpsemiseks ja laval emotsionaalselt avanemiseks pisut rohkem aega. Algusest peale esines ta aga kõrgtasemel, puhta klassikalise joone ja tugeva tantsutehnikaga. Igaüks, kel juhtus olema õnne või au jälgida Oksa ja Edurit proovisaalis, võis märgata, et paari täiusetaotluse taga seisis enamasti Oks. Tema proovi käigus pidevalt pillatud targalt asjakohased märkused, tema lõputult kannatlik viimse kui sammu lihvimine - kõik see tulvas esile Oksa kirglikust soovist esitleda nende ühist kunsti parimas võimekuses. Kui Edur oli romantik, siis Oks nende eduloo pigem realistlikum, analüütiline pool. Proovisaalis aga unustas Oks oma vaoshoituse, nagu ajapikku ka laval. Tema esituse sujuv täiuslikkus põhines sihikindlal treeningul ja seetõttu sai ka võimalikuks tema pikk, väga pikk karjäär tõepoolest ainsagi möönduseta kvaliteedis kuni lavalt lahkumiseni.

Ühel "Tuhkatriinu" etendusel Londonis oli tal esimese vaatuse lõpus õige pikk soolo, mida enamik vaatajaid oli harjunud pidama kõigi baleriinide esituses üsna tüütuks, Oks aga muundas selle millekski mitmekihiliseks ja erakordselt sügavaks, äratades soovi, et see stseen iial ei lõpeks. Oks oli rabav nii "Luikede järve" Odette Odile'ina kui Juliana "Romeos ja Julias", õieti igas rollis, kus ta iganes üles astus. Koos David Dawsoni "Miljoni suudlusega mu nahal" tõi tema viimane suurroll, MacMillani Manon, mida ta esitas Londonis ja paljudes paikades üle Inglismaa, talle eriti prestiižsse Briti tantsukriitikute ühingu (Critics' Circle) parima naistantsija auhinna - ihaldusväärse tunnustuse. Kui Oks läks Sadler's Wellsi teatri lavale preemiat vastu võtma, kõlas glamuurse tseremoonia kõige valjem aplaus. Tema tantsuprofessionaalidest kolleegide austus ja armastus vallandas tõelise tunnustustsunami.

Pöördunud tagasi kauaigatsetud Tallinnasse, ilmutas ta Eesti Rahvusballeti repetiitorina samasugust eesmärgiselgust kui esibaleriinina. Tema kumedal nooruslikul häälel esile toodud märkused tabavad alati täppi. Mistahes olukorras jääb Oks alati väljapeetuks, sirgeselgseks, korrektseks ja vaoshoituks. Temast õhkub kombekust, sooja arukust ja intelligentsi; ilmselgelt ei lase ta endale varbale astuda. Seda tänu kõikide olukordade ja inimeste pidevale mõista püüdvale analüüsile tema enda kompromissitu aususe taustal.

Lisaks pedagoogitööle balletikoolis on Oks ka pühendunud ja armastav ema. Sedagi rolli on ta võtnud talle omase tõsidusega ja nii on see toonud tema iseloomus ilmsiks uue mõõtme. Kuigi Oks on süvitsi tõetajuga isiksus, on tal samas ka võrratu ja ootamatu huumorimeel - ja kui ta kingib kellelegi naeratuse, on see soe ja õnnestav kogemus. Tema naeratusest kiirgab läbini heatahtlik siirus. See on otsekui jumalanna õnnistus.

Tema kunstnikutee on tähistatud triumfidega, aga viimne kui üks neist on saavutatud tänu tema otsustavusele arendada oma loomupärast annet niipalju kui võimalik ja mitte kunagi kaotada silmist parimat, milleks ta oleks võimeline iseenda või oma maa nimel. Age Oks ei rahuldunud kunagi üksnes kunstilise kõrgtasemega, ta püüdles alati ülima poole ja enamasti jõudiski selleni - just seetõttu jääb ta meid kõiki inspireerima.

Mike Dixon, tantsukriitik

Tants on läbi aegade olnud inimese muutlike hingeseisundite üks ilmekamaid väljendusi. Age Oks, maailmaklassi baleriin, avab selles raamatus oma kirka ja küllusliku loojateekonna tagamaid. Lisaks jumalikule andele nõuab kunstniku saatus jäägitut pühendumist - ja mida avaram isiksus, seda lummavam looming.

"Liblikalennus" saavad kokku Age Oksa tantsukunst, Doris Kareva tekst ja Stina Kase fotod.

Age Oksa ja Doris Kareva raamatu "Liblikalend" esitlus toimub teisipäeval, 1. detsembril kell 18 Tallinnas Solarise Apollos.