Ilmselgeid põhjuseid on mitmeid. Näiteks kui naine end supermodelliks joob, kuigi tegelikkuses meenutab ta sel hetkel rohkem armsat äsja sündinud elevandipoega, kelle jalad veel hästi ei kanna ja kes suudab vaevu püsti seista, kõndimisest rääkimata. Või kui naine enne pidu ennast nii üles lööb, et kõik kehakumerused punnitavad riietevanglast välja, nagu oleks ühte kilekotti püütud ära mahutada kahe koti jagu asju ja on tunne, et peaks hinge kinni hoidma, et kogu see ilu enne koju tagasi jõudmist ootamatult mõne õmbluse rebenedes avalikus kohas valla ei pääseks. Aga need on väikesed ning isegi natuke tragikoomilised ja nunnud põhjused. Pakun, et ühelegi naisele ju samuti ei meeldiks oma neljakäpukil meest kuhugi reivile või stripiklubisse päästma minna. See selleks.

Kui räägime aga olukordadest, kus mees südamepõhjani naise tõttu ebamugavust tunneb, siis on selleks ükskõik milline mehe avalik halvustamine seltskonnas või kasvõi ainult sõbrannadele. Et seda vältida ja armsamale mitte haiget teha, ei tule kahjuks, kui naised alati tajuksid objektiivset tõde - sina ise oled endale selle mehe valinud täpselt sellisena, nagu ta on, sinul endal on olnud võimalus oma suhe kujundada täpselt selliseks, nagu sa soovid, ning kui sa seda suutnud ei ole, siis sihi enda sõrm ja kriitika sellele, kes sulle peeglist vastu vaatab. Mitte keegi teine ei ole süüdi, ei su mees, maailmamajandus ega mingi faktor, kui sa oled rahulolematu või elu kibestab sind.

Mulle väga meeldib üks ingliskeelne ütlus: "You are the CEO of your life - hire, fire and promote accordingly". Ja kõik on öeldud.

Allikas: Margus Vaher "Aga miks mehed sellised on?"