Lüriidide tähesadu

Lüriidide meteoorisadu kirjeldati hiinlaste poolt esmakordselt juba 687 e.m.a. Esimest kirjalikult ülestähendatud meteoorivoolu võrreldi toona taevast langeva vihmaga. Reeglina on meteoorivool oluliselt tagasihoidlikum - valgusreostuseta taeva korral võib näha tunnis kuni 20 meteoori. Sel korral hõlbustab meteooride silmamist Kuu puudumine.

Haruharva paisub lüriidide sadu suuremaks tormiks. Näiteks nähti 1803., 1922. ja 1982. aastal tunnis kuni 250 lendtähte. Suurem korrapära aga puudub, mis raskendab voo täpse tiheduse ennustamist.

Lüriidide radiant asub Lüüra tähtkujus, mis tõuseb Eestis taevasse enne kella 22. Tähtkuju on hõlpsasti leitav ereduselt viienda tähe Veega abil. Lüriidid liiguvad küll võrreldes teiste meteooridega võrdlemisi kiiresti, kuid neist umbes neljandik jätab taevasse aeglaselt kuhtuva jälje.

Meteoorivoolu kuuluvaid lendtähti võib näha kuni 25. aprillini, kuid nende langemissagedus pole edaspidi kuigi palju kõrgem Maa atmosfääri juhuslikult sattuvatest meteooride omast.

Lüriidide tähesaju taga on Maast viimati 1861. aastal möödunud perioodilise komeedi C/1861 G1 Thatcher tuumast eraldunud kiviräbu ja tolmuterad. Järgmisel korral külastab sabatäht Päikesesüsteemi siseosa aastal 2276.