Kunagi varem pole elu olnud nii selgelt isikukeskne, meid julgustatakse isiklikku õnne otsima ning oma isiklikule arengule tähelepanu pöörama. Probleemide ilmnedes ja emotsionaalse sideme lõdvenedes hakatakse unistama partnerist, kelle kõrval tunduks elu ja isiklik areng paremini kulgevat. Või kui unistused uue partnerini ei ulatu, siis vähemasti mõte, et mul oleks ilma oma partnerita parem, on küll kõigi suhtest lahkujate sees.

Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui varem. Isikliku õnne otsing on ju praeguse aja inimõigus...

Suhtest võib ja mõnikord peabki lahkuma, kui see üldse rahuldust ei paku ning aina negatiivseid emotsioone tekitab. Omandireformi inimsuhetes ei peaks ju olema - inimesel peaks olema vabadus öelda, et ma enam ei soovi olla sinuga suhtes.

Lahkuminemise otsuseni ei jõuta üleöö. Alguses tunneb inimene rahulolematust, sest vajadused pole täidetud. Romantilise faasi roosad prillid on maas, näed teises tema argist nägu ja see ei pruugi olla meeldiv. Rahulolematus muutub pettumuseks.

Suhtest lahkumist kaaluja märkab seda, mida suhe ei paku ja see puudujääk näib olulisem kui see, mis selles suhtes on olemas. Oma partneri suhtes ollakse kriitiline. Lahkuda soovija peast käib mõnikord läbi mõte, et see teine võiks ära surra, nii oleks kergem ega peaks kogu seda hirmutavat protsessi läbi elama. Suhtest lahkuda soovija tunneb süütunnet, häbi, hirmu. Teda vaevavad kahtlused - kas teen õige otsuse?

Mahajäetul on tunnete spkter samuti lai. Shokk, eitus, viha, kurbus, ahastus, abitus, ebakindlus, kättemaks, hirm, süü, häbi, enesehinnang lööb kõikuma. Ta tunneb end hüljatu ja reedetuna ning talle kangastub, et kõigil teistel inimestel maailmas on hea töötav suhe.

Mõnikord lahutatakse liiga kiiresti, aga mõnikord viivitatakse selle otsusega liiga kaua, nii et partneri suhtes pole enam mingit austust, hoolimist, on vaid tohutu viha.

Kuidas partnerile oma lahkuminemise soovist teada anda? Millal ja kuidas kindlasti ei sobi oma kaaslast teavitada?
Milliseid samme võiks astuda, et võimalikult rahulikult neil teemadel rääkida, ehk kuidas rahulikuks jääda?
Kuidas väärikalt lahku minna?

Suhe ei ole vangla, kus peab oma 18 aastase (või halval juhul eluaegse) karistuse patustamise eest ära kandma. Aga mis siis teha, kui peres on laps? Kas lapse pärast peaks jääma kokku?

Saatekülaline on pereterapeut ja perelepitaja Anneli Liivamägi, saatejuht on pereterapeut Katrin Saali Saul.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid