"Tihtipeale inimesed otseselt alkoholiprobleemidega minu juurde ei tule, tullakse muude probleemidega. Kuid uurides, kuidas see perekond toimib ja millised raskused neil on, siis üsna sageli ilmneb, et see on alkohol, mis mõjutab seda pere toimimist ja neid probleeme, millega niiöelda tullakse terapeudi juurde," räägib pereterapeut Siiri Tõniste.

"Inimesed tihtipeale ei sõnasta, et neil on probleemiks alkohol, see paljastub, kui hakata vaikselt uurima. Ühelt poolt on ju alkohol normaalne osa täiskasvanud inimese elust - ta on meiega pidupäevadel ja murepäevadel. Pitsikest konjakit peetakse ju lausa arstirohuks ja pokaal punast veini kuulub ka vahel õhtusöögi juurde. Pigem vaadatakse võõristavalt peoseltskonnas neid inimesi, kes ütlevad, et nad ei joo. Hakatakse mõtlema, mis tal küll viga on, kas tal on alkoholiga probleem või on ta haige... Samas kui keegi tarbib alkoholi liiga palju, siis me märkame seda ja anname jälle hinnanguid, et inimene ei oska piiri pidada.

See ongi päris keeruline küsimus, et kui palju alkoholi joomist siis ikkagi on liiga palju. Üldlevinud on hoiak, et kui inimene suudab tööl käia ja oma eluga justkui hakkama saab, siis ei ole probleemi. Tegelikkuses on nii, et kui see probleem hakkab juba välja paistma kõrvalseisjatele või töökaaslastele, siis pere on selle teemaga juba väga pikka aega pidanud silmitsi seisma. Selles suhtes võib tõesti mõelda alkoholist kui vaikivast pereliikmest," nendib Tõniste.