Paljud inimesed elavadki teiste olemismustritest loodud ämblikuvõrgus, püüdes nii meeletult meeldida teistele ja elada välismaailma standardite järgi. Need inimesed kogevad tihti mustrit, kus rõõm vaheldub järsu tühjustunde, depressiooni, ängistuse ja rahulolematusega.

Inimene tunneb nii sagedast tõusu-mõõna vahelduvust sellepärast, et tal toimub võitlus iseendas: osalt ta teab, mida soovib, kuid see teadmine ei põhine hingeteel, vaid välismaalimast loodud illusioonil. Ta näeb, kuidas teised inimesed sarnast asja loovad, kuid püüdes seda teha nende moodi, tekib tal "crack" iseendas. See ongi ämblikuvõrk, millest on vaja lahti murda ning seni, kuni inimene oma sisetunnet ei kuula, jääb see rõõm-järsk langus muster korduma.

Mis on see hirm, miks inimesed sellesse mustrisse jäävad? Ütleme nii, et sellest võrgust väljamurdmine pöörab elu ikka kõvasti pea peale ja see nõuab omajagu julgust, mistõttu enamus valibki mugavusstsooni jäämise.

Kuid.. kui siiski inimene valib sisetunde teekonna, siis hakkavad tema ees lahti rulluma vastused kaua otsitud küsimustele, inimene saab lahti ''probleemidest'', mis on teda pikka aega kimbutanud ning ta liigub oma eluga kõrgemasse vibratsiooni, kus eraldatusel pole kohta.

Sisetunde teekonnal ei saa kasutada sõnapaari "kindel ja kontrollitud elu", mis teeb sellest ühtlasi ka ühe suurima julgusehüppe teadmatusse, kus lubame oma hinge ainsasse seisundisse, mis tegelikult eksisteerib: "olemisse" ja seda läbi puhta usalduse.

Kuid kas tõesti on võimalik nii elada? Seda küsib mõistus. Süda teab, et on. Ja see on ka põhjus, miks meie hing nii meeletult selle poole püüdleb.

Autor: Karolin Vetevoog

Allikas: vetevogue.ee

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid