Kirjanduslikes allikais esineb veel ussikuningapäeva nimetus - ussikuningas kutsub sel päeval oma alamad nõupidamisele.

Pilistvere kiriku visitatsiooniprotokollis 1680. a. leidub teade püha Markuse päeva pühitsemisest, et see kaitseks karja äkilise surma eest. Töötegemise keelust sel päeval teatab Göseken 1694. a. Mihklist. Alutagusel ei tohtinud sel päeval künda, see võis tuua äkksurma künnihärgadele ja muulegi karjale.

Markusepäeva ilmal on oma koht edaspidise saagi ja ilma ennustamises. Lääne-Euroopas on markusepäev sulatanud endasse ka mõningaid eelkristlikke agraarkalendri tavasid. Ungarlastel kuulub selle päeva juurde piima- ja põllunõidus, sakslastel inimsaatuse ettemääramine.

Kui meie kombestikus määrab päeva sisu puhkepausi andmine tööloomadele, siis soomlastel "Markus kannab adra põllule" ning "annab käole keele".

Markusepäeva kombestikus on siin suveperioodi alguse jooni, olulisim on ilma jälgimine ja saagi ennustamine olenevalt ilmast (külm ilm toob külma kevade ning halva saagi).

Allikas: Folklore.ee