Inimestega suhtlemine võib olla kohati vägagi väljakutseid esitav...
Mõte... saan ma neid inimesi ikka usaldada? Aga, mis siis kui pingesse lähen ja mul halb hakkab? See toimub nii ruttu vahel. Siis ma ei naudiks ju õhtut ja olen ka teistele koormaks ja vilets seltskond nii. Siis ei tahetagi minuga koos olla ju. Olen niikuinii lihtsalt vait ja mind ei märgata. Mida ma ise soovin? Mida ma hetkel vajan? Vajan ma puhkust? Või olen juba ülepuhanud ja jõud tegelikult on kasutamata? Ja see hakkab hoopis koormama? Kust tuleb eneselaadimine? Olen vaimselt väsinud. Vajan selgust! Ma ju ei tea. Kas saan tunda end koos teistega ka ärevana hoituna? Kas nad võtavad mu sellisena vastu? Sellisel juhul pinget juurde ei tekiks ja see hoopis taandub. Usaldada?
Seal on palju rahvast, müra, heli, valgust, kõik uus. Nii palju erinevat energiaid ja lisastimulatsiooni. Suudan, ma selle läbi töötada või on seda juba hetkel liiga palju? Kui sealne õhkkond on ärev või kellelgi teisel pinged, siis kas suudan endasse jääda? Või võtan ümbritseva mõjutuse üle? Kergelt piiripealne olek mul? Võib minna nii või teisiti? Ma ei tea... Raha tuleb ka vahepeal teenida... Kas ikka teen väljaminemise asemel tööd? Äkki ei tee tööd ka... Siis heidan seda enesele ette... On see põgenemine?
Jaa... kolmapäeval on tants ja töö ootab ka juba mõned päevad tegemist. Ei tea, kuis keha reageerib seekord? Kas jätangi ennast juba kõrvale? Aga kas on vaja ikka minna minemise pärast? Mida ma tegelikult soovin? Oi kuidas sooviks kuuluda ja märgatud olla ka siis, kui ei osale. Aga äkki nad unustavad mu lihtsalt ära, kui ma häält ei tee ja nähtav pole? Samas mu olemus ongi introvertne. Rahu, Marilii. Äkki olengi juba end distantseerunud ja natuke seina ette tõmmanud? Ise eemaldudes, sest eemale lükatud saadud ja mahajäetud olla on hulga raskem. Aga pingutades tekib pinget veelgi juurde ja endast väljaminek juhtub niikuinii. Kas tuleb pingutada? Mida teha? Appi!!!!
Tegemata arvutitöö viib hetkel mind ka endast välja, takistab energia voolamist - või on see lubatud tähtaeg? Vabandused, kõrvalejuhtimine! Raha on ka vaja, et seltskonnas ringi käia. Samas ei peaks end sundima midagi raha pärast tegema. Kas teen seda taas? Tulen ma ikka toime? On see vabandus tegelikult? Olen konkreetset tööd juba edasi lükanud ja lõppmatuseni seda teha ei saa... See pole päris minu teema niikuinii... aega ju tegelikult on ja saan hakkama... Tuleb pingutada ja hea tunne on, kui tehtud saab. Tähtajad ja ei soovi kedagi alt vedada. Enese survestamine? Ei tea...
Samas soovin nii-nii olla vastuvõetud ja kuuluda. Aga väsin ära ja siis pole minuga niikuinii lõbus. Mul endal pole hea. Võin pingesse minna, lihtsalt nutma hakata, kehas hakkab halb, kui neid segaseid tundeid maha surun... Neil on ilma minuta parem... Aga ma ise, mida mina vajan? Soovin omaksvõetud olla... Aga nad unustavad mu ära niikuinii varsti... Olen liiga keeruline... Riskida?
Jne...
Selline mõttearendus võiks veel kaua jätkuda, kui seda teadlikult ei katkesta. Mõistus hakkab ketrama, ärevus tõuseb... jälgin mängu... teen praktika... vaatan, kas saan eos ennetada teadvustamisega ja teisiti tegemisega selle, et enese loodud pinge väga kõrgele tõuseb. Vaatan, et ise end päris ära ei lõika teistest ja kehasse lisapingeid juurde ei lubaks. Ehk siis teisisõnu toetan end ise.
Hingan, hingan veel, teen veelkord praktika, et enese baasolemusega sügavam kontakt luua ja peast (hirmust) tõelisse olemusse tagasi tulla... kaissu ja pai vajan sel teel... ja teadmist, et olen hoitud ja kõik saab korda... Ehk siis parim, mida teha saan, on ise enese keha ja meele vajaduste eest hoolitseda. Siinkohal meenub üks vahva küsimus ja vastus sellele - kuidas tähelepanuvajadust rahuldada? Pöörates iseendale rohkem tähelepanu! Nii vajadus kaob ja meist saab vajaja asemel jagaja, sest oleme ise soovituga täidetud.
Minu elu, minu väljakutsed... Selline oli veel mõned head aastad tagasi üks mu varjatud sisedialoog, mis põhines vanadel hirmudel, mis endiselt vahel elu mõjutavad. Need omakorda põhinevad sügavatel, minevikus omandatud, alateadlikel, vähem või rohkem teadvustatud käitumis- ja mõttemustritel, millest läbiminemise teel tol hetkel olin ja olen praegugi, küll juba täiesti teises kohas... ... jälgin toimuvat, ei samastu.
Kiht kihi haaval koorime end alasti, et ehe valgus nähtavalt särada saaks. Mida rohkem endas püsime, seda vähem tuleb kokku puutuda nende rahutute sisedialoogidega. Pean tunnistama, et kui harjutada neid kõrvaltvaatajana jälgima, siis on sellised dialoogid põnevad ja väärtuslikud õppematerjalid. Vahel ka väga naljakad. Ja alati, kui oleme vaatlejad, toetab meid teadmine, et tunne on mööduv torm, mis jätab inimese põhiolemuse puhtaks kogu oma ilus ja metsikuses. Ka ärevus möödub!
Autor: Marilii Toots
Allikas: Ulitundlikinimene.ee
"See on ilus-valus, sügav-selge ja väga elutark pilguheit ühe noore naise loosse, kes saab üha teadlikumaks sellest, et ta ongi armastuses ja ümbritsetud armastusega. Siin lehekülgedel on palju küsimärke, mis annavad võimaluse võtta vastu valikuid, siin on hinnanguvaba suhtumist ja äärmist haavatavust ja emotsioone. Samuti ka teeviitasid ja võimalikke suundi, kuidas emotsioonide alla mitte ära kaduda. Tunnete tundmine on elususe märk ja see, et neid on siin lehekülgedel avatult ja ausalt lugejaga jagatud muudab igaühe elus midagi." Reet, Isikliku arengu konsultant, motivatsioonitreener
Millest raamat "Kukkudes armastusse" räägib?
Raamat on inspireeritud autori enda elukäigust, kuid jääb siiski ilukirjanduslikuks. Teose erilist sisu tuleb igaühel eelkõige ise uurida, sest raamatust väljaloetavad sõnumid on kõigile erinevad ja sõltuvad lugejast endast.
Miks on oluline see avaldada?
Autori enda jaoks on see justkui avanemine. Oma elust ühe peatüki sulgemine ja uue alustamine. Teile head lugejad on see võimalus heita pilk ühe noore Naise sisemaailma, kus teenäitajateks on joogapraktikad, šamaanirännakud ja kõnekad unenäod. Läbi näidatud teekonna on lugejal võimalus heita pilk sellele, kuidas meie mõtted, tunded ja neist lähtuvad teod loovad maailma, milles elame ning leida raamatust ka iseennast.
Miks Hooandja?
Nii saab see raamat täita oma eesmärki ja läbi kõigi teie osaluse edasi kasvada. Just kooskasvamine ja koosloomine teebki selle raamatu eriliseks.
Millistele küsimustele võid raamatust vastuseid leida?
Miks olen selline ja milline ma siis õigupoolest ikka olen? Kuhu ma kuulun, kui tunnen, et ei kuulu kusagile? Kas olen nähtamatu? Kuidas see elu ikka käib? Mis minuga toimub? Miks ma tahtmatult reageerin? Kas elan ikka oma elu, mõtlen omi mõtteid ja tunnen omi tundeid? Kas minust sõltub midagi? Kas julgen üldse päriselt tunda ja elada? Miks minu suhted on sellised nagu need on? Mida ma ise saan teha, et olla õnnelik? Kuidas jätkata elus edasiliikumist ja teha järgmine samm? Milline see samm võiks olla?
Loe lisaks: TEE TESTI | Kas oled ülitundlik inimene?
Vaata ka kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Ilse Sandi raamatut "Armastades ennast".
