Olen näinud juba üsna noorest east alates selgeid unenägusid. Lapsest saati on sagedasteks teemadeks olnud eksimine vôõrastel teedel, tundmatute linnades või siis hirm hilineda kellegagi kokkusaamisele, hirm bussist, rongist, lennukist maha jääda. Ärgates on iga kord aga hea tunne - õnneks oli see jälle vaid unenägu...

See eksimise ja hilinemisega seoses kogetud hirm ei ole aga absoluutselt võrreldav sellega, mis mind tabas korduvalt uudse unenäoga. Uni ise oli järgmine: "Olen oma lapsepõlvekodus, sôjas hävinud talukohas 70ndatel aastatel isa poolt ehitatud majas - nii reaalselt kui unenäos. Viibin majas ning äkki märkan, et keegi justkui jälgib mind. Suunan pilgu enda ees olevale aknale ja näen seal inimkogu. Aknast vaatab sisse musta kapuutsiga, kuid näota mehekasvu kuju."

Hirm unenäos on nii seletamatult suur ja see püsib veel ärgateski. Tavaliselt katkeb uni mu enese karje või eemaletõrjuva liigutuse peale. Sellist und olen näinud mitmel korral ning läheb tükk aega, enne kui suudan selle õõvastava tunde endast minema peletada.

Ma ei rääkinud kunagi kellelegi nendest korduvatest unenägudest lapsepõlvekodus, kuid ühel õhtul tulid emaga jutuks kummalised unenäod ning rääkisin talle, et nägin hirmsat und, kuidas üks kuju vaatas köögiaknast sisse. Ema oli üllatunud ja küsis: "Kas musta kapuutsiga näota mees?"

Selgus, et temal oli täpselt sama kogemus unenäos ja sama suur kestev paaniline hirm ärgateski. Tundub, et ühte unenägu võisime näha isegi ühel ja samal ööl.

Rääkisin lõpuks oma unenäost ühele tuttavale teadjamehele. Tema nõuanne oli see, et unenäomehega kaasa minna ei tohi mitte mingil juhul, sest muidu viib see olend meid paika, mida kardavad isegi Mehhiko nõiad. Rohkem teadjamees ei täpsustanud...

Tundub, et sain temalt pisut abi, sest ta lubas tegeleda asjaga ja panna mulle kaitse peale. Praeguse seisuga ei ole unenägu kordunud ei minul ega emal. Aga mõtlemapanev on see lugu küll...

Autor: Kuno Kaur