Kuigi kõik on üks ja jaotamatu, kirjeldasid iidsed ruunišamaanid meid ümbritsevat keskkonda parema mõistetavuse huvides erinevate dimensioonide või maailmadena. Nad jaotasid kõiksuse kolmeks osaks: ülailmaks, keskmiseks ilmaks ja allilmaks. Iga maailm jagunes omakorda kolmeks tasandiks:

  • Ülailm - Muuspell, Aasgardr, Vanaheimr
  • Keskmine ilm - Aalfheimr, Midgardr, Svartaalfarheimr
  • Allilm - Jötunheimr, Helheimr, Niflheimr


Keskmine ilm on meile tuntud maailm, füüsiline maailm, kus elavad inimesed, loomad ja taimed. Midgardr on inimeste ilm, mida peeti antropotsentristliku mõtteviisi järgi pikka aega ilmaruumi keskpunktiks. Kuigi Maa pole tegelikult universumi keskpunkt, ei tähenda see, et Midgardri olemas poleks - see on lihtsalt omaette tasandil eksisteeriv müütiline väljendus. Keskmise ilma teised avaldumisvormid on üleminekud või uksed kõiksuse teistele tasanditele.

Svartaalfarheimr on koduks tumeduse alfidele ehk tumeduse haldjatele ning kääbustele, kivide, mägede ja maapõue olenditele, kes on seotud viljakuse ja maagiaga.

Aalfheimr on seevastu täis õhu ja valguse viljakat jõudu - valgusehaldjaid ehk valgusealfe. Aalfheimri kaudu on võimalik pääseda jumalikku ülailma. Ülailma madalaim tasand on Vanaheimr, kus elavad vaanid, jumalate hõim, mis seostub vee, viljakuse, loomisjõu ja tervendamisega. Tuntuimad vaanid on loomise mees- ja naisalget kehastavad õde-vend Freyja ja Freyr ning neist oluliselt vanemad Nerthus ja Njördr. Vaanid ja valgusalfid on vahetult seotud, sest Aalfheimr kingiti jumal Freyrile esimese hamba eest hambarahaks ning jumalast sai hiljem valgusalfide valitseja. Alfid mängisid olulist rolli rauaaja viljakusriitustes ning nad on Edda saagades peaaegu sama tähtsal kohal kui vaanid ja aasid. Hilissügisel või varasel talveajal, kui aastane saak oli korjatud ja loomad lihaks tehtud, oli Põhjalas kombeks alfidele ohverdada.

Aasgardr on koht, kus elavad aaside soost jumalad, kelle nimetus pärineb arvatavasti sanskritikeelsest sõnast asu, mis tähendab elu või elujõudu. Aasid esindavad ürgset eluhoogu või eluhingust, mida tähistab vana põhjakeelne sõna önd, ning nad seostuvad ekstaasi, tarkuse, teadvuse, inspiratsiooni ja vaimse valgustumisega.

Skandinaavia eelkristliku ajajärgu lõpus peeti aase sageli vaanidest tähtsamaks. Aaside hulgast kerkisid esile mõned olulised meesjumalused, sealhulgas Odin ja Thor. Nende sekka võeti ka vaanide soost Freyr, kes liitus aasidega pärast kahe jumalahõimu vahel kestnud pikka ja kurnavat sõda, mis leidisaset kaugete ja müütiliste aegade hämaruses. Freyri liitumine aasidega oli üks kokkuleppeid kahe suguvõsa vahel sõlmitud rahuleppest, mille kinnitamiseks sülgasid aasid ja vaanid suure tõrre sisse. Süljest kasvas meesolevus Kvaasir, tarkuse kehastus. Kaks kääbust mõrvasid Kvaasiri, segasid tema verd meega ja pruulisid sellest aegade esimese mõdujoogi. Tarkusemõdu, mille Odin pärast rohkeid katsumusi enda valdusse sai, äratab šamaanides suurt huvi ja joogi proovimiseks võetakse ette ülailma rännakuid. Joogi müütiline loomine on näide sellest, kuidas üla- ja allilma keerulisest põimumisest sünnib ekstaatiline tarkus (aasid + vaanid + kääbused + hiiud = algupärane ekstaatiline mõdujook), mille päästab valla surm.

Skandinaavia eelkristliku mõtteviisi järgi pole maailmade vahelkindlaid piire, sest tegelikult eksisteerib vaid üks keerulistedimensioonide ja seostega kõiksus. Üksteisesse sulandunud maailmadest tekib tohutu hologramm, suur kosmiline tants. Maailmadepiirid on hajusad ja tarkuse otsingutel saab neid kergesti ületada. Üla- ja alailma, valguse ja pimeduse, mehelikkuse ja naiselikkuse, jumaluste ja hiidude ning elu ja surma vahel pole lepitamatuid erinevusi. Need on üksteisest sõltuvad ja üksteist täiendavad vastandid, mis kuuluvad lahutamatult meie igapäevaellu. Üksteist täiendavate vastandite idee ärgitas Põhjala inimeste seas uskumust, et öö kehastab naist ja päev meest. Kuna öö on naissoost, siis pidi kuu olema mees (vanaisa Kuu) ja kuna päev oli meessoost, pidi päike olema naine (vanaema Päike). Talv oli meesolevus, suvi naine.

Põhjala mütoloogias kujutatakse ilmaruumi harmoonilise ja muutuva paigana, kus vastandlikud jõud teineteist kindlaks määratud ja võrdväärsel moel tasakaalustavad. Näiteks pole aasid hiidudega võrreldes rohkem ega vähem tähtsad. Muuspell on ülailma kõrgeim tasand, tulehiidude kodu, mida valvab hirmuäratav hiid Surtr, kes põletab tulevases Ragnaröki lahingus maailma tuhaks. Muuspellist sünnib tuli ja kuumus ning Muuspelli ja kõige alumise maailma, hallahiidude valitsetud Niflheimri energiate ühinemisest sai alguse kosmos.

Kuumus ja külmus said kokku Ginnungagapi piiritus tühjuses, mis valitses enne kõigi aegade algust, ning sellest kohtumisest võrsusid ürghiid Üümir ja ürglehm Audhumla, kes hakkas hiidu oma piimaga imetama. Saami kultuuris jutustatakse lugusid maailma sünnitanud emasest põhjapõdrast ning Siberi müütides peetakse maailma esiemaks samuti põtra. Esialgselt võis ka Audhumla olla põdralehm. Audhumla lakkus härmatanud kivi ja sellest sulas välja ürgjumal Buri. Ta sai poja nimega Börr, kes sigitas naishiiu Bestlaga omakorda kolm poega: Odini, Vili ja Vee. Kolm jumala soost venda tapsid Üümiri ja lõid tema kehast maa, mered, mäed, metsad ja taevalaotuse.

"Vanema Edda" esimeses laulus pealkirjaga "Nägijatari kuulutus" kirjeldab šamaan ja nägijatar (völva) maailma loomise eelset tühjust: Ürgaeg voolas, kui elas Üümir, ei olnud liiva ega merd, ei laineid mahedaid, ei ühtki maad, ei taevast üleval, oli koletu kuristik, aga rohtu ei kuskil. Üümir oli esimene olend, kes tärkas ellu Ginnungagapi piiritus tühjuses ühinenud kuumast ja külmast. Ta oli aegade esimene ning ta nimi tähendab "häält tegev". Helil on Põhjala müütilises kosmoloogias loov vägi. See ei tähenda aga, et Üümir lõi maailma. Pigem on heli iseenesest üks maailma alustalasid. "Nägijatari kuulutuses" kirjeldatakse, kuidas saatusejumalannad nornid põimivad ruune kosmilisse võrku ning võiks eeldada, et nad ühtlasi laulavad need sinna sisse. Ruunide põimimine jätkub tänini, neid lauldes ühendutakse ilmaruumi algjõududega ning ollakse maailmaga ühel sagedusel. Ruunid on heli. Kuna heli tekkis ürgsest pühast tuulest (önd), tähendavad ruunidki tuult ja eluhingust. Ruune lauldes saavutate kooskõla Urdri kosmilise võrguga,s aate osa Ginnungagapi tühjusest tulvavast loomisjõust ning pääsete ligi muinasune-aja teadmistele ja väele.

Jõudnud emakese Maa teadmisteväljani, kus on varjul kaugete aegade tarkus, hakkavad teis toimuma muutused ja ühes teiega teiseneb ka maailm. Ruune lauldes ületate vahemaa iseenda ja jumalikkuse vahel, olete jumalikkusega harmoonias ning saate ka ise terviklikuks, jumalikuks ning tervenete. Laulge Üümiri ja emakese Maa värsse ning ühinege suure kosmilise ringi ja elumüsteeriumiga.

Loomisele andsid tõuke Muuspelli kuumus ja Niflheimri külmus. Kaks maailma täiendavad teineteist ning tänapäeva šamaanid teavad, et Niflheimrist on võimalik suunduda Muuspelli ja vastupidi. Need vastandlikud maailmad sulanduvad üksteisesse kummalisel ja lummaval moel. Üheksa maailma ei paikne šamanismisj ärjestikku vertikaalsel teljel või sirgel puutüvel. Šamaanirännak ühest maailmast teise on pigem ringne või koguni spiraalne liikumine. Maailmad ei asu üksteise kohal, all ega kõrval. Need eksisteerivad samas ajas ning ruumis. Maailmad on üksteise sees ning nende vahel pole selgeid piire. Samamoodi näeb šamaan meid ümbritsevat keskkonda - vaimsus ja vaimolendid eksisteerivad küll teises dimensioonis, kuid kuuluvad sellegipoolest olulisel määral käegakatsutavasse maailma. Šamaan on ühteaegu kohal nii tavalises kui ebatavalises tegelikkuses.

Allilma kuuluvad veel Jötunheimr ja Helheimr. Jötunheimr on koduks jöötunitele - hiidudele, kes kätkevad endas purustavat ürgset jõudu. Üümiri järeltulijatena on nad vanemad kui muu maailm, mistõttu on nad üsna targad ja teavad palju varjatud asjade kohta. Nad esindavad ebakõla ja kaost ning vastanduvad jumalatele, kes tapavad Üümiri ja loovad kaosest korra, aja ning ruumi. Kaose ja korra vastandumine sünnitas lugusid Thori ja hiidude lõputust võitlusest. Thor peab hiidudel silma peal hoidma, tohtimata neid samas hävitada, sest see rikuks universumi tasakaalu ja tekitaks kaose.

Helheimr on surmariik, kus manalajumalanna Hel surnute üle valitseb. Helheimr on enamike inimeste viimne puhkepaik. Leviva ristiusu mõjutusel kirjeldati Skandinaavia eelkristliku ajajärgu lõpus Helheimri kui pimedat ja sünget maailma. Jumalanna Helist sai ühtäkki inetu ja võigas naisterahvas, kelle pool keha oli veel elus, teine pool aga juba sinkjaks tõmbunud. Algselt polnud Helheimr nii kole paik, vaid pigem maapealse elu jätkumine teisel moel teises dimensioonis. Manalarännaku ette võtnud vaprad šamaanid võivad kinnitada, et Hel esineb ka sensuaalse, noore ja kauni naisena. Hel on aaside ja vaanide teispoolne vaste ning tema valdustes peitub palju tarkust. Surmariigist pärineb palju teadmisi, väge ja maagiat. Surmariigi väge näitlikustab hästi "Vegtamri laul", kus ülim šamaan Odin ratsutab oma kaheksajalgse hobuse Sleipniri sadulas manalasse, et teada saada, miks piinavad ta poega Baldrit koletud unenäod. Helheimri jõudnud, kasutab Odin surmaloitsu, et panna rääkima koolnud naisšamaani. Šamaan paljastab Odinile, et Baldri tapab peagi ta oma vend, pime jumal Hödr.

Manalaskäik on trummide ja maagiliste laulude mõjul transsi viidud šamaani olulisimaid rännakuid. Šamaanidel on pikaajaline ja eriline suhe emand Moodgudriga, kes valvab manalariiki viivat Gjölli silda. Tema nõusolekuta Helheimri ei pääse.

Niflheimr asub Helheimrist madalamal tasandil ning seda on peetud viimasest süngemaks ja troostitumaks kohaks, kuhu saadetakse need, kes on eluajal toime pannud raskeid kuritegusid ja teinud palju halba. Arusaam, et Niflheimr on põrgu, on arvatavasti tekkinud ristiusu mõjul. Niflheimr on tegelikult jää- ja külmavaldus. Seal elavad hallahiiud. Allilma rännanud šamaanid teavad, et kuigi toore ja tahumatu loomuga, on hallahiiud kõiksuse vanimad ja väekamad olendid, kelle kätes on piiritu tarkus. Hallahiidude meelest eksisteeris Niflheimr enne Muuspelli. Külmus kui universumi algseisund oli olemas enne tuld ja kuumust ning on nendest palju võimsam. Kes soovivad kasutada väga mõjukat maagiat, peaksid seda jõudu kindlasti arvesse võtma.

Müütides jutustatakse ilmapuu Yggdrasilli kolmest juurest, mis toituvad kolmest allikast: Urdri, Miimiri ja Hvergelmiri kaevust. Urdri kaev asub Aasgardris ja selle ääres istuvad nornid Urdr, Verdandi ja Skuld. Nad koovad seal kosmilist Urdri võrku, mida kutsutakse ka saatuseks. Aasid käivad Urdri kaevu ääres aru pidamas ning sinna seob Odin ka oma kaheksajalgse hobuse Sleipniri. Nimi Yggdrasill tähendab Odini ratsut ning ilmapuu on seotud Odini šamaaniks pühitsemisega.

Miimiri kaev asub Jötunheimris. Miimir on ürghiid, kuigi vahel arvatakse teda kuuluvat aaside hulka. Miimiri kaevust joomine annab tarkust ja väge, kuid väärtusliku joogi proovimise eest tuleb midagi ohverdada. Odin loobus joogi nimel ühest silmast ja omandas selle joomisega salajasi teadmisi, eelkõige ruunitarkusi. Vastutasuks üliterava pilgu ja kuulmise eest pidi Vikerkaaresilla või Linnutee valvur Heimdallr ohverdama oma kõrva. Heimdallri silm näeb kauguste taha nii ööl kui päeval ning ta kõrv kuuleb, kuidas võrsub rohi ja kasvab lambavill. Heimdallr magab vähem kui lind.

Hvergelmiri kaevu asupaik on Niflheimr. Hvergelmir tähendab kohisevat pada ja sellest saavad alguse kaksteist kosmosesse voolavat jõge. Need kaksteist jõge moodustasid ürgse loomisjõu, mis voolas Ginnungagapi tühjusse ja lõi Muuspelli kuumusega kohtudes ürghiiu Üümiri ja ürglehma Audhumla. Yggdrasill seob kõik elava üheks orgaaniliseks võrguks, kõikehõlmavaks aineliseks ja vaimseks eluvõrgustikuks.

Kujutlus ilmapuust või ilmasambast, mis hõlmab eri maailmu ja hoiab koos kogu kosmost, on omane kõigile šamanistlikele kultuuridele. Ilmapuu kaudu sööstab šamaani hing teistesse maailmadesse. Šamaan kujutab ilmapuud elavalt ette ja rändab vaimusilmas mööda puutüve üles-alla. Põhjala mütoloogias on šamaani sümbol orav Ratatoskr, kes jookseb mängleva kergusega mööda Yggdrasilli tüve. "Grimniri loos" kirjeldatakse oravat järgmiselt: Ratatoskr on orav, ringi ta jookseb suurel saarepuul Yggdrasillil; ülalt kotka käest saadud sõnaga ruttab ta alla Niidhöggri manu.

Loost selgub, et Yggdrasillil pesitseb teisigi loomi. Puuladvas on platsi võtnud kotkas, kelle kahe silma vahel istub haugas. Snorri Sturlusoni "Nooremas Eddas" rõhutatakse, et kotkal on suured teadmised. Kotkas on tarkus, mida täiendab haugas, kotka maagiline kolmas silm. Kotka teadlikkus on ülimalt terav, ta valduses on kõikehõlmavad teadmised, needsamad tarkused, mis avanevad šamaanile hingerännaku ajal ja mis kingitakse Odinile, kui ta ripub üheksapäevase initsiatsiooni ajal ilmapuu küljes. Seetõttu tahavad šamaanid Yggdrasilli ladvas istuva kotkaga kangesti ühendusse saada. Niidhöggr on lohe, kes närib pidevalt Yggdrasilli juuri ja ohustab puu olemasolu. Niidhöggr järab ka inimeste laipu ja esindab surmavat väge, mis vastandub puuladvas istuva kotka tarkusele.

Yggdrasilli juures on muidki olendeid. "Grimniri loos" räägitakse neljast hirvest, kes puu pealt pungi näksivad, ning puu all elavatest ussidest, keda mäletab iga ahv. Urdri kaevul ujuvad ka kaks luike. Šamanistlikes kultuurides seostatakse luike tavaliselt ilmapuuga ning luike ja madu peetakse üleloomulike võimetega loomadeks.

"Grimniri loos" nimetatakse lisaks Yggdrasilli punginärivale neljale hirvele ka viiendat hirve, kel nimeks Eikthyrnir: Eikthyrnir on hirv, ta [...]närib Lääraadri lehti ja oksi; tema sarvedest märjukest maitseb Hvergelmir, sealt veed kõik võtavad alguse.

Lääraadr on müütilise ilmapuu teine nimi ja hirv Eikthyrnir seisab Odini suure koja Valhalla katusel; Valhallasse võtab Odin vastu vaid valitud sõjamehi, kes on lahingus surma saanud. "Grimniri loos" mainitakse ka kits Heidruuni, kes närib Odini koja katusel ilmapuu lehti. Eelnev kirjeldus annab ilmekalt edasi Yggdrasilli kõikehõlmavat olemust. Nimi Eikthyrnir viitab Suure Vankri tähtkujule, mida on kultuuriti kujutatud põhjapõdra, hirve või metsseana. Ilmapuu vaste on Linnutee, mida šamanistlikes kultuurides teatakse kui lindude rännuteed või lindude treppi, mis avab ukse ülailma. Eikthyrniri sarvedest tilkuv märjuke, mis täidab Hvergelmiri kaevu aegade alguse veega, kinnitab lõplikult, et ilmapuu on orgaanilise ja kosmoloogilise ringluse peen võrdkuju, milles kõik on omavahel seotud ning kõigel on hing ja elu. Yggdrasilli ilmapuu sümboliseerib ühtlasi inimese siseilma, sest igaühe siseilm peegeldab välist maailma ja universum on kõiksus, mille iga osa peegeldab ja sisaldab tervikut.

Üheksa maailma tähistavad alateadvuse, mina ja ülimina erinevaid kihte. Tänapäeva inimesele ei valmista mingit raskust seostada psüühika tasandeid Põhjala kosmoloogiaga. Rõhutan sellegipoolest, et Põhjala šamanismis on üheksa maailma ehtsad tasandid, mis eksisteerivad inimteadvusest kõrgemal ja sellest sõltumatult. Kõik maailmad on sama tõelised nagu inimeste ilm Midgardr ning nendesse rändamiseks tuleb kasutada eri tehnikaid. Iga maailm on isesugune ja kätkeb ainulaadseid tarkusi, mida šamaan hingerännakute jooksul omandada püüab.

Allilmast otsib šamaan teadmisi tervendamise kohta. Manalariiki külastab ta siis, kui on vaja taastada raskelt haige või sureva inimese hingejõudu. Ülailma rännakule asub šamaan sel juhul, kui tuleb lahendada muid keerukaid ülesandeid, näiteks tõsta ühiskonnas esile mõni poliitiline jõud, muuta ilmastikku või teha kindlaks, milliseid rituaale tuleks looduse tasakaalu taastamiseks ette võtta. Ometi rõhutan, et šamaanirännakud eri maailmadesse ei tähenda iseenesest kellegi tervendamist, millegi taastamist või muutmist ning maailma ja aega tuleks rännakute puhul samaväärsetena mõista.

Šamaanil on teistes maailmades abilisi, õpetajaid ja kaitsjaid, kelle abil ta nendes liigub. Allilmas kohtab šamaan tavaliselt oma kaitsevaime (fylgja), ülailmas aga vaimseid õpetajaid, kelleks võivad olla jumalused või meie hulgast lahkunud šamaanid. Yggdrasillil rändamiseks kasutab šamaan tavaliselt trummimängu, laulu ja tantsu. Need tehnikad avardavad teadlikkust ja võimaldavad tajuda teistsugust maailma, muinasune-aega, ebatavalist tegelikkust või nähtamatut maailma, mis asub igapäevaelust madalamal või kõrgemal tasandil. Nähtamatu maailma kõrgem tasand on tavalisest tegelikkusest võimsam ja viimast tuleks pidada ebatavalise tegelikkuse üheks avaldumisvormiks. Tavaline tegelikkus asub muinasune sees ja on selle üks väljendusi.

Šamanistlike tehnikate abil pääsetakse tavapärasest mullist välja ning jõutaksegi kõrgemasse dimensiooni. Kahe tegelikkuse vaheline lävepakk on ületatud. Ebatavalise tegelikkuse olendite teadmised ja vägi ilmnevad ka meie maailmas ja nendele pääseb ligi erinevate riitustega, näiteks nägemuseotsinguga, millega valmistutakse vastu võtma emakese Maa tarkust ja jõudu.

Ruunid on šamaanide loodud maagilised tööriistad, mis ehitavad maailmade vahele silla, avardavad teadlikkust, et vastu võtta teadmisi ja väge ning annavad oskuse rakendada omandatud tarkusi igapäevaelu parandamiseks. Ilmapuud Yggdrasilli ei maksa aga kosmosega segi ajada. Yggdrasill on kõigest kosmose kaart - tööriist või filter, mille varal inimteadvus mõtestab ilmaruumi. Tuhandete aastate vanunes keem on ikka veel asjakohane, kuid šamaanidel tuleb arvesse võtta, et kosmos teiseneb pidevalt ning kaart peaks neid muutusi ka arvesse võtma. Yggdrasilli teaduslikud (ka psühholoogilised) tõlgendused tähendavad tegelikult olemasoleva kaardi järjekordset kaardistamist.

Allikas: Jörgen Eriksson "Ruunimaagia ja šamanism", kirastus Pilgrim