Maare, kes töötas lasteaia juhatajana, sai kirgliku armastussuhte osaliseks siis, kui ta oli jõudnud oma küpsetesse 40ndatesse aastatesse. Armastus tema ja Kustavi vahel oli nii tugev ja jõuline, et mõlemad võisid teineteisesse vaid uppuda, unustades kõik muu. Ei soovinud nad hetkegi üksteisest eemal viibida ja nii põles armastus ning kirg tugevalt nende vahel mõned imelised kuud.

Elus visatakse aga alati teele proovikive. Ja testid näitavad, kas armastus jääb ikka püsima ka siis, kui tuleb ületada selleks takistusi. Nimelt pidi Kustav minema töötama teise linna ning Maare ja Kustavi armastus jäi kaugeks. Suhtlus hakkas aja jooksul vähenema, kuid armastus jäi. Loodus tühja kohta ei salli ning kuna Kustavi töö jäigi teise linna, tekkis Maare kõrvale ajapikku uus suhe mehega, kellega Maare otsustas ka abielluda. Samas teades, et tunded olid tal endised Kustavi suunas, kuid elu ju tahtis, et ka tema ühel päeval sõrmuse sõrme saab ja valget kleiti kannab.

Elu on karma ja aastad läksid. Kustav oli otsustanud peale seda, kui sai teada, et Maare abiellus teise mehega, jääda üksinda ning pühenduda oma tööle. Ta teadis, et tunded Maare vastu olid olnud tõelised ja mitte miski ei tundunud valesti, kuid elu seadis oma samme ning mees siiski otsustas jääda enda tunnetele truuks.

Läks mööda aastaid kümme, kakskümmend, kolmkümmend. Maare abikaasa oli surnud Maare kuuekümnendates. Naine jäi leseks ning oli pensionipõlve pidamas oma kodukandis. Kustavit aga saatsid kõik need aastad mälestused imeilusatest aegadest Maarega, kuidas nad nii vabalt, eriliselt ja ennastunustavalt armastada suutsid. Elu oli juba küpses vanuses, elatud oli ja elu nähtud oli. Kuid midagi oli siiski jäänud tegemata. Mees tegi otsuse, et maksku mis maksab, ta otsib oma eluarmastuse, Maare, üles.

Leidnud Maare kontaktandmed ning uurides välja tema aadressi, võttiski mees end kokku ning telefoni teel üsna võbeleval häälel sai kokku lepitud kohtumine naisega. Naine kutsus Kustavi enda juurde koju. Kui saatuslik päev saabus, jõudis Kustav Maare ukse taha. Naine oli meest näinud juba kaugelt tee pealt lähemale jalutamas, kuid oma suureks ehmatuseks vaatas naine juba eemalt, et mees näeb niivõrd spordlik ja hea välja, oma 70ndates olles. Tõeliselt tervisest pakatav ja täie rõõmu juures naeratus näol, lähenes ta Maare majale.

Uksele koputades Maare uks aga ei avanenud. Maare seisis liikumatult teisel pool ust, süda pekslemas ja käed higistamas, peeglisse vaadates ja mõistes ... et möödunud 30 aastat olid temaga oma töö teinud. Ja ta mõistis, et ta ei ole enam noor ja ilus, vaid vanadus oli tema näole ja olemusse omad jäljed jätnud. Lisaks abikaasa surm. Ja samas ukse taga tervisest pakatav, sportliku välimusega särav Kustav. Mida teha?

Ja mida sina arvad, kallis lugeja, mis sellest loost sai? Õnnetuseks jäi Maare uks avamata. Kustav lahkus, arvates, et oli eksinud aadressiga. Ainult nende kahe inimese igatsus jäi õhku. Ja hirm, mille pärast jäeti jälle elu suurim rõõm vastu võtmata. 30 aastat armastust ei saanudki sel päeval kokku.

Tegemist on tõestisündinud looga ja seda meie enda kodumaal. Siit aga tõeliselt õpetlik sõnum: ära lükka kunagi armastust edasi, sest tõelist armastust leida siin universumis on õnn ja haruldus. Ela ja armasta kohe!

Autor: Triin Katriin