Pihlakas - nõiapuu ja väärtuslik ravimtaim


Sügisel pakub silmailu punetav pihlapuu, mis on tuntud nii oma maagiliste kui ka tervendavate omaduste pooleste. Tervise turgutamisel kasutatakse eelkõige pihlaka marju, millest saab valmistada mahla, siirupit, püreed, teed või võib süüa lihtsalt marju koos meega. Pihlakamarjad on suure vitamiinisisaldusega. C-vitamiini hulk sõltub aastast ja kasvukohast ning seda võib 100 g marjades olla 40 - 220 mg. Pihlakamarjad on rikkad ka teistest vitamiinidest, nagu D, K, E, B-grupp. Mineraalainetest leidub nendes rohkesti rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, räni, väävlit, mangaani jt. Karotenoidide hulgalt suudab pihlakamarjadega võistelda vaid porgand. Nad sisaldavad veel flavonoide, sahharoosi, glükoosi, parkaineid, pektiine, eeterlikke õlisid, kiudaineid, orgaanilisi happeid. Marjade väärtus on sedavõrd suur, et päevas piisab vaid 10-15 suhu pistmisest, et anda organismile vajalikud vitamiinid.

Tee kõrgvererõhu ja veresoonte lupjumise vastu

Valmistamiseks võta 1 osa marju, 1 osa võilillejuurt, 2 osa raudrohtu, 1 osa porrujuurt või sibulat. Pange segu termosesse ja valage peale kuum vesi. Laske 5 tundi tõmmata, kurnake ja jooge 1 kl lonkshaaval söögi vaheaegadel kuni 3 korda päevas.

Pihlaka toormoos

See moos seisab külmikus paar kuud. Valmistamiseks purusta pihlakad ühtlaseks massiks ja sega meega (vahekord vastavalt oma maitsele). Tulemuseks on ehtne energiapomm, mille paari lusikatäie söömisel kaob väsimus ja taastub jõud.

Suurepärane taim tervise tugevdamiseks ja immuunsüsteemi turgutamiseks. Ravimina ja toiduna kasutatakse vilju, mida korjatakse enne külmade tulekut täiesti valminuna. Külmunud marjad kaotavad oma raviomadused. Kuivatatakse kuivatis (ahjus) temperatuuril 90-100° C, õigesti kuvatatud droog peab olema punaks-pruuni või kollast värvi. Tee valmistamiseks kasutatakse ka õisi ja lehti. Juba 2-4 kibuvitsamarja suudab korvata meie C-vitamiini vajaduse päevas.

Kibuvitsamarja tee

Teed on hea valmistada termoses ja hoida seal vähemalt 24 t. Piisab 1 spl marjadest 2 kl keevale veele. Võib valmistada ka purustatud marjadest, sel juhul on seisuaeg lühem. Teed juuakse 1/2 kl kaupa 2 korda päevas. Vastavalt haigusele võib ka kombineerida kibuvitsamarju teiste ravimtaimedega. Nii sobib näiteks juurde lisada reumateele võilille juuri, raudrohtu, pihlakamarju ja viirpuu õisi.

Kibuvitsamoos talveks

Võta 800 g poolküpsenud kibuvitsamarju, 1 l vett, 800 g suhkrut, 1 sidruni mahl ja pisut särtsu lisamiseks 30 g värsket ingverijuurt. Lõika marjad pooleks, eemalda seemned lusikaga ja pane liitri veega keema. Keeda umbes 40-50 minutit, kuni marjad on pehmed ja suru nad koos veega läbi sõela. Vala püree potti, lisa suhkur, sidrunimahl ja riivitud ingver. Keeda paar minutit, eemalda vaht ja pane moos.

Metsaalused on juba pohladest punetavad. Tänu heale säilivusele on talveperioodil põhjamaade elanikele märkimisväärseks vitamiiniallikaks. Pohlad hõlbustavad ühtlasi ka seedimist ja soolestiku talitlust. Oluline on seegi, et pohlamarjadel on teatud ravitoime näiteks reuma ja liigestehaiguste, seedehäirete ning hingamisteede haiguste tohterdamisel.

Paljud terviseeksperdid kinnitavad, et mitmete haiguste üheks põhjuseks on pikaajaline krooniline põletik kehas. Pohlamarju on rahvameditsiinis väga edukalt kasutatud põletiku vähendamiseks.

Tänapäeval tehakse pohladest keediseid ja moose, samuti toor- ja vesihoidiseid. Marju saab säilitada ka sügavkülmas. Populaarne on ka pohlamahl, mida saadakse tavaliselt marjade keetmisega. Pohlade kõige tuntumaks koostisosaks ehk nii-öelda visiitkaardiks on bensoehape. Bensoehappel ja tema sooladel on nii mikroobe hävitav kui ka nende elutegevust pärssiv toime.

Pohlad pudelis

Ilusad küpsed marjad puhastatakse, loputatakse, nõrutatakse ja pannakse toorelt pudelisse. Keedetud jahtunud vesi valatakse marjadele peale ning pudelid suletakse. Hoiuruum peab olema kuiv, jahe, pime ja hästi õhutatud.

Moos

Valmistamiseks võtke 1 kg pohli, ½ kg tükeldatud õunu (pirne, ploome, kõrvitsat), 300-500 g suhkrut. Moosile lisatavad õunad ja pirnid võite enne tükeldamist koorida. Ploomid poolitage, eemaldage kivid. Pohladele lisage korraga üht-kaht liiki puuvilju või kõrvitsat. Seni kuni pohlad vees ligunevad, tükeldage puuvili ja segage suhkruga. Kui mahl on ära kallatud, segage nõrutatud marjadele juurde suhkrus seisnud puuviljatükid ja keetke tasasel tulel, kuni puuviljatükid pehmed. Keetmisel segage aeg-ajalt ja eemaldage tekkinud vaht. Tõstke kuumalt purkidesse ja sulgege kohe õhukindlalt.

Arooniamari on pungil täis vitamiine, bioaktiivseid aineid ja antioksüdante, mis säilivad suurepäraselt ka arooniatest valmistatud mahlas ning turgutavad jõudsalt tervist. Lisaks vitamiinidele on arooniates ka hulk harvem esinevaid toitaineid, nagu kvertsetiin, peonidiin, delfinidiin, petunidiin, epikatitsiin, kofeiinhape ja malvidiin, mis pakuvad samuti kaitset vabade radikaalide eest. Arooniates leidub palju ka karotiini, luteiini ja zeaksantiini. Viimasel on võime fotofiltreerida UV-kiigust ning kaitsta silmi, eriti just vanematel inimestel esineva kollatähni kärbumise eest. Lisaks on arooniates on palju C-, A-, E-, B-grupi, P- ja PP-grupi vitamiine ja mineraalaineid, nagu nt kaaliumit, rauda ja mangaani, aga ka joodi, vaske ja boori.

Arooniamahl

Mahla valmistamiseks võib kasutada tavalist mahlapressi. Pressitud mahla 1 liitri kohta lisa üks kuhjaga supilusikatäis sidrunhapet ja lase mahlal kinnises nõus toasoojas üks ööpäev seista. Seejärel kurna, lahusta mahlas 200 g suhkrut, kuumuta mahla 85 kraadi juures ja sulge õhukindlalt.

Arooniamoos

Moosi valmistamiseks võta 1 kg värskeid arooniaid, 100 ml sidrunimahla, 250 g suhkrut, 100 g moosisuhkrut, 2 õuna, 200 ml vett. Pane potti sidrunimahl, pool veest ning arooniad. Keeda marju madalal tulel 30-35 minutit. Pese õunad kuuma vee all, et eemaldada vaha ning haki nad koos koorega kuubikuteks. Pane teise potti ülejäänud vesi ning keeda õunu, kuni need on täiesti pehmed. Siis lükka õunad läbi peene sõela, et eemaldada koor ja seemned. Kui arooniad on ka pehmeks keenud, lisa suhkur ja õunapüree. Lase moos keema, koori pealt ära vaht. Umbes 15-20 minuti pärast peaks moos olema piisavalt paks, et purki panna.


Meie esivanemad uskusid, et kadakal olevat püha vägi kurjade jõudude eemalepeletamiseks ja kui inimene sööb iga päev mõne kadakamarja, siis püsib ta igavesti noor. Kadakamari on tegelikult lihakas ilma soomusteta käbi, mis tõepoolest marja meenutab. Marjade põhiliseks toimeaineks peetakse kuumuses üsna kergesti aurustuvat eeterlikku õli. Lisaks on neis leitud invertsuhkrut (glükoosi ja fruktoosi segu), mitmeid happeid, mikroelemente (mangaani, rauda, vaske, alumiiniumi) jt aineid. Parim aeg kadakamarju koguda on septembri algusest novembri alguseni, kuid värvunud marikäbisid võib koguda ka vastavalt vajadusele aastaringselt. Marikäbisid säilitatakse kuivatatult ning kõige kasulikum on seda teha toatemperatuuril. Ahjus või toidukuivatis kõrgemal temperatuuril saab tulemuse küll kiiremini, kuid kasulikud eeterlikud õlid kipuvad lenduma ja seetõttu halvenevad lõpptulemuse maitse- ja raviomadused.

Kadakamarjatee

Teed kasutatakse põhiliselt peavalu, köha, tiisikuse, veetõve, jooksva, kõhuvalu, põiepõletiku ja neeruhaiguste raviks, samuti kuseerituse ja seedetegevuse ergutamiseks. Teeks võtta 10 g kuivi marju 1 kl keeva vee kohta, lasta tõmmata jahtumiseni. Võtta 1 spl 3-4 korda päevas pärast sööki üldtugevdava vahendina.

Tinktuur

Valmistamiseks võetakse viina, millesse puistatakse peenestatud marju (vahekorras 1 osa marju ja 20 osa viina), lisatakse mett ja jäetakse kinnises nõus nädalaks seisma (soojas või päikese käes). Tarvitatakse teelusikatäis lahjendatult veega seedehäirete, veepeetuse ja külmetuse korral, ka profülaktikaks nakkushaiguste ohu puhul.

Toimetas: Katrin Oidra