Meie aja paradoks on see, et meil on kõrged majad, aga madal taluvuslävi, laiad teed, kuid kitsad vaated. Kulutame rohkem, aga omame vähem, ostame rohkem, aga rõõmustame vähem.

Meil on suuremad majad, kuid väiksemad perekonnad; rohkem mugavusi, aga vähem aega. Meil on parem haridus, aga vähem mõistust, paremad teadmised, kuid hindame halvemini olukordi. Meil on rohkem eksperte, aga ka rohkem probleeme; parem meditsiin, aga kehvem tervis.

See on kiirtoidu ja halva seedimise, suurte inimeste ja väikeste hingede, kiire kasumi ja raskete suhete ajastu. Maailmarahust kodusõdadeni; on rohkem meelelahutust, aga vähem rõõmu; me oleme ülesöönud, aga toitainete näljas. Kirjutame rohkem, teada saame vähem; planeerime rohkem, saavutame aga vähem.

Õppisime kiirustama, aga mitte ootama. See on suuremate perekondlike sissetulekute, aga madalama moraali ajastu. Sööme rohkem, aga rahuldume sellest aina vähem. Loome aina kiiremaid arvuteid, kus hoitakse aina rohkem informatsiooni ja mis loovad rohkem koopiaid kui kunagi varem, kuid suhtleme aina vähem. Me keskendume kvantiteedile, mitte kvaliteedile.

Puhastame õhku, aga määrime oma hinge. Allutasime aatomi, aga ei saa jagu oma eelarvamustest. Oleme käinud Kuul, aga tänavat ületada ja oma naabriga tutvuda on raske. Me vallutame väliskosmost, aga mitte oma sisekosmost. Teeme suuri, mitte häid tegusid.

Oleme suurendanud oma nõudmisi, aga vähendanud väärtusi. Räägime liiga palju, armastame liiga harva ja vihkame liiga tihti.

Teame, kuidas ellu jääda, aga mitte kuidas elada. Lisame elule aastaid, aga mitte aastatele elu. Joome liiga palju, suitsetame liiga palju, raiskame arutult, naerame vähe, sõidame liiga kiiresti, ärritume kergesti, magama läheme liiga hilja, ärkame väsinult, loeme liiga vähe, vahime liiga palju televiisorit ja palvetame vähe.

See on üleküllastatud vitriinide, aga tühjade ladude aeg. See on aeg, kus tehnoloogia lubab sellel kirjutisel jõuda teieni, võimaldades seda teistega jagada või lihtsalt vajutada "delete/kustuta" nuppu.

Pidage meeles ja eraldage rohkem aega nendele, keda armastate, sest nad ei ole teiega igavesti.
Pidage meeles ja kallistage oma lähedast inimest, sest see on ainuke aare, mille saate anda kogu puhtast südamest ja mis ei maksa sentigi.
Pidage meeles ja öelge "Armastan Sind!" oma armsatele inimestele, kuid esmalt tundke seda ise. Suudlus ja kallistus võivad siluda iga tüli ja ebameeldivuse, kui need tulevad südamest.
Pidage meeles ja hoidke üksteisel käest, hinnake neid hetki, kui olete koos, sest ühel päeval seda inimest ei ole enam teie kõrval.

Leidke aega armastusele, leidke aega suhtlemisele ja leidke aega võimalusele jagada oma mõtteid. Elu ei mõõdeta hingetõmmete järgi, vaid hetkede, mil hing kinni jääb.

Autor: Bob Moorehead, USA vaimulik ja teoloogiadoktor

Allikas: Patheos.com