Kannatused ja raske elu tunduvad olevat inimeste jaoks kõige kiiremini ühist keelt leida aitavad teemad. Kui ma kurdan, siis mind kuulatakse ja pannakse tähele. Kui ma muretsen, siis mind julgustatakse. Kui ma räägin oma raskest elust, siis ma saan tunda end kangelasena. Eestlastena ongi meie juured ühtpidi kannatuste mullas kasvanud. Aga see ei ole täielik tõde. Meil on ka palju, mille eest tänulikud olla, kuid seda me väga märgata ei oska. Või ei tahagi?

Mitmed okupatsioonid, sõjad, võõrväed, rahvuslik rõhumine, orjapõlv ja küüditamised kuuluvad meie ajalookogemusse. Need on sündmused, mis on möödunud aastakümneid kuni sajandeid tagasi. Need on jätnud jälje meie geneetikasse, mällu, hoiakutesse, käitumisse ja suhtumisse nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil. Need kogemused on olnud väga rasked. 

Täna elame me vabal maal ja isejuhitud riigis ning meil on võimed ja oskused tegutseda mis tahes elualadel ja seda nii lokaalselt kui globaalselt. Meil on sügav, võimas ja maailmaklassi kuuluv kultuur (nii filmis, kirjanduses, teatrikunstis, kujutavas kunstis kui muusikas ja spordis). Meil on väga suur hulk uuendusmeelseid, andekaid, loovaid ja isikupäraseid ettevõtjaid ning ettevõtteid. Meil on säilinud rahvana erakordselt oluline ja otsene side loodusega ning oskusteave loodusande ning loodusväge kaasaegsel ja väärtustaval moel kasutada, muundada, levitada ja alles hoida. Me oleme rahvana kõrgelt haritud, mitme keele rääkijad, palju reisinud, paindliku ja kohanemisvõimelise meelega, vastupidava ja võitja loomusega ning südamliku ja siira olemisega. Me elame väikesel maapinnal, kuid meie tegevus ja olemus on suured - mõned näited oleksid siinkohal laulupeod, Teeme Ära!, Skype, Transferwise, Arvo Pärt, Mandariinid, Kristiina Shmigun, Baruto, Carmen Kass. 

Aga selgelt on näha, kuidas eestlastena me ise tahame olla väiksed, jätkuvalt hoida alal võõrviha ja ikka olnud kannatusi üle ning üle rääkida, kirjutada, lavastada. Teisisõnu, me valime jääda kinni minevikukogemustesse, lubame seega määrata olnul tänast suhtumist ega ole nõus sellest kõigest lahti laskma, et suuta nautida vaba, võimalusterohket ja õnnelikku elu siin ja praegu. Kui me oleme kannatanud, siis keegi peab olema süüdi ja saama karistada. Olgu selleks siis Venemaa, vene inimesed, kes elavad eestis, oma lapsed või õpilased koolis. Kannataja ja ohvri rolli võtmine eeldab, et kuna kuskil kunagi oli rõhuja, siis nüüd on aeg kätte maksta ja "õiglus jalule seada". 

See ring kannatus-ohvrimeelsus-süüdistus-karistamine ja kättemaks on aga täpselt sellesama esialgse kannatuse alalhoidmise mehhanism. Ükski inimene ei saa tunda end rahuliku, tänuliku ja õnnelikuna, kui ta jätkuvalt tajub end kannatajana. Ja see spiraal kandub põlvkonniti aina edasi. Vanemad peavad loomulikuks, et oma lapsi tulebki füüsiliselt või emotsionaalse hülgamisega karistada, sest nende vanemad tegid ka nii. Õpetajad peavad loomulikuks, et õpilasi tuleb karistada halva käitumise või halva õppeedukuse eest, sest siis saab kehtestada oma võimu ja kontrolli. Ülemused karistavad alluvaid, arvates, et siis töötulemused paranevad. Kõik kannatavad üheskoos. 

Mis oleks alternatiiv? Loobuda ise, esimesena, kohe siin ja praegu, olemast kannataja ja ohver. Loobuda oma identideedi küljes hoidmas kuvandit, kus pool sajandit tagasi toimunud sündmused ammu surnud inimeste poolt minu ammu surnud vanavanemate suhtes, on jätkuvalt põhjus ja õigustus minu halvale suhtumisele teise rahvusesse. Loobuda karistamast oma last nurka panemise või vitsa andmisega, kuna Sina ise oled seda lapsena kogenud ja osalema selle asemel targa lapsevanema kursustel ning tellima endale teadliku lapsevanema raamatu õppides vägivallatuid suhtlemis- ja kasvatamisviise. Loobuda karistamast noormeest, kes viimases pingis tooliga kõigub ja terve tunni oma telefonis on, ning minema pärast tundi tema juurde ja temaga päriselt rääkima, mida ta vajaks, et antud aines edasi liikuda (siduda tunni teemad mõne tema hobiga, võimaldada tal klassis rohkem liikuda ja pakkuda rohkem rühmatöid). 

Kui me loobume kinni hoidmast kannatusest ja karistusest, siis mis jääb järele? Meie ise enam ei kannata. Meil on hea olla. Me hakkame tundma rohkem rõõmu. Teised meie ümber hakkavad tundma seda rõõmu ja seda jagama. Meiega soovitakse rohkem koos olla. Kui kohtume, siis jagame oma häid, positiivseid ja teineteist rikastavaid kogemusi ja lahkume teineteisest killukese erksama ja energilisemana. Me ei keskendu enam sellele, mis on valesti, halb, puudu, vaid hakkame märkama ilusat ilma, naeratavat müüjat, ülekäigurajale lähenedes peatuvat autot, rõõmsat bussijuhti, poliitikute kordaminekuid, abikaasa heasoovlikkust, laste püüdlikkust. Kannataja rollis olija ei märka elu enda ümber tavaliselt sellisena, sest see läheb vastuollu tema mina-pildiga ja siis ta ei saa ju enam kannatada. 

Venemaa ei muutu üleöö demokraatlikuks paradiisiks, Eestis elavad venelased ei hakka järgmisest aastast kõik vabalt eesti keelt rääkima, meie lapsed ei hakka kunagi käituma nii nagu meile õige tundub, sest nad on omanäolised indiviidid. Kooliõpilased ei hakka kunagi kõik käituma ega õppima eeskujulikult, sest nende vajadused, väärtused ja oskused on niivõrd erinevad õpetaja omadest. Meie abikaasa ei muutu öösel Brad Pitt'iks - aga meie saame muuta oma fookust pidevas kannatustes osalemiselt, nende juurde tekitamiselt ja levitamiselt rõõmule, rahule ja heasoovlikkusele. Mitte ühegi inimese võimuses ei ole "õigust jalule seada", sest igaühel on oma õigus ja oma tõde. Ja see on vist igale eestlasele juba ühe teatud omamaise suurkirjaniku kaudu ammugi teada. 

Kuigi selle asemel, et  vaikides oma kannatusi kanda, usun, et on märksa tervem keerata need huumorivõtmesse, siis sellest veel parem on selle huumori tagant näha õppetundi ja see ära õppida. Nimelt, et kannatus on täpselt samasugune valik kui õnnelikkus ja sõltub vaid Sinu enda tahtest ja mitte ajaloost, naaberriigist, poliitikutest või ämmast. Inspiratsiooniks õppetunni edukaks omandamiseks panen siia kolm videonäidet:

a) Tujurikkuja andeka loo "eestlane olla on halb, kannatame ära!" mantra võiks asendada lausega "eestlane olla on uhke ja hää" (olenemata sellest, kes ja mida on meile kunagi teinud)

b) vaenuliku suhtumise kohalikesse venelastesse ja nende jätkuva karistamise asemel hakata laiendama heasoovlikku ja külalislahket nn turistisuhtumist ühtviisi kõigisse rahvustesse, kes meie maal olla soovivad

c) "nimetada terve oma elu ümber õnneks" nagu soovitab maestro Andrus Vaarik (siis näeme iga kogemust kui õppetundi ja võimalust siit midagi kõrva taha panna, kuid jäämata samas sellesse kogemusse sadadeks aastateks kinni).

NB! Uudishimulikuma lugeja jaoks lisan, et ma saan kannatusest ja karistusest selliselt kirjutada seetõttu, et olen ise täpselt samamoodi mõelnud, käitunud ja elanud ega ole selles mõttes kellestki parem. Lihtsalt olen ise teinud selle valiku õnnelikuma elu kasuks ja loobunud oma elus kogetud kannatusi edasi kandmast ja karistustustega olukordi lahendamast. Usun, et seda väärib igaüks, sest heasoovlikud saame me teiste suhtes olla üksnes siis, kui soovime seda olla kõigepealt iseenda suunal andes vabaks kannatamise ja võttes selle asemel vastu rõõmu.

Autor: Hedvig Giselle Evert

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid